Välja juhatamine

Alusta algusest, see tähendab lõpust!

Olen nüüd mitmendat päeva ikka ja jälle uuesti oma lapsepõlves. Tunne on selline, et midagi head on enda seest välja öeldud ja mitmed märksõnad ootavad veel kaunikeelsemat - meelsemat meenutust. Nii ta mõeldud oligi, alguses palju detaile, küll siis lugu ise kirjutab.

Ma ei tea, kas kõigile on antud sellist meenutuserohkust ja meelespidamist. Minule on ja sellepärast arvasin, et oleks rumalus kirja panemata jätta. Muidugi oli ja on palju kõhklusi: kes seda ikka loeb, alles see ju oli ja nii edasi.

Kuid tõuke kaks aastat tagasi andis üks poegadest, kes ütles: "sa räägid niimoodi, et tekib küsimus kas teil elekter ikka oli. "
"Ei olnud, suvel maal ei olnud." vastasin.

Pärast seda mõtlesin oma vanaemade peale, kellelt tahaks just nüüd veel ja veel küsida ja küsida. Sõna "hilja" pole alati just kõige meeldivama kõlaga.

Otsin oma peas luuletust. Ei leidnud üles. Aga teise küll

Soovitus

Kui teed ukse lahti,
üle õla vaata,
ehk on mõnel mahti
viipega sind saata.

Pole mõtet kõnel,
aega seks ei leita.
Ehk on juhust mõnel
pilk su poole heita.

Julgust andev jõud on
pilgu tulikiirel,
mis sind teele saadab
päeval tulikiirel.
/Ellen Niit/

Pioneeriaastad

Olen ühe peatüki tähelepanuta jätnud. Pioneerid ja sellega kaasnev oli kooli normaalosa.
Tagasimeenutusel tulevad kõigepealt silme ette suured malevakoondused. Malevanõukogu esimees, pikkade mustade patsidega vanemate klasside tüdruk Rita oli minu suur eeskuju. Kui julgelt ta käsklusi andis kui rühmanõukogu esimehed raporteerima tulid. Mina ei olnud esimees, meie klassist oli üks poiss. Üks väga tore spordipoiss, kes sobis käsklusi andma. "Rühm joondu, valvel! Seltsimees malevanõukogu esimees, teine rühm pidulikuks malevakoonduseks üles rivistatud."
Mulle see kõik meeldis. Eriti rivivõistlused ja lauluga marssimine. Rühmad pidid endale võtma nimed, kujundama vimpli ja deviisi:
Ole nagu majakas.
Neid , kes öösel eksind veele
valgusega juhi teele

Rivivõistluste auhinnaks olid tordid ja kringlid. Eesmärk võita oli suur. Ise olin salgajuht, rohelise vilenööriga. Maastikumängud olid isegi põnevamad kui rivivõistlus. Juba salakirjade lahendamise pärast. Õppisime morset jm. vajalikku. Igav polnud ja ainuke propaganda oli seinalehtede päises mingi loosung ja muidugi isakese - lastesõbra pilt.
Hiljem muutusid luuremängud isegi öisteks ja koolide vaheliseks. Mäletan, et ükskord me ei viitsinud taskulampidega mööda metsa joosta, vaid istusime naaberkooli poistega metsaonnis.

Suvel korraldati Peipsi ääres Kurul telklaagreid. Minu meelest kestsid nad isegi kaks nädalat. Mindi nii veoauto kui ka bussidega. Veoatole pidi ju mahtuma välikatel söögi tegemiseks. Vanemad õpilased, komsomolid, olid komandörideks ja korraldasid igasuguseid vahvaid lõkkeõhtuid. Mingitel päevadel pidime Iisaku sovhoosi põldudel kõplamas käima. Selle eest saime piima ja kartuleid.

Meelde on sööbinud üks karneval, kus minust mitu aastat vanem komsomolikomitee esimees Kuno võttis mind kukile. Tüdrukud traageldasid voodilinadest kokku pika ürbi, mis siis meile ümber setiti. Nii valmis mingi hiigelmees, kes andis käske ja korraldusi kogu laagrile ja rääkis vahepeal mehe ja vahepeal minu häälega.

Huvitav oli lipuväljaku kaunistamine sambla, okste ja kividega. Igal hommikul vara tuli kividest või mingist muust looduslikust materjalist meisterdada uus kuupäev. Ja siis võis fantaasial lasta lennata. Mulle meeldis Peipsi äärne männimets, seal polnud eksimist karta.

Ööl enne ärasõitu toimus lipuvargus ja öine häire. Taskulampidega varustatuna hargnesime salkade kaupa ja salakirjad juhatasid meid kadunud lipuni. Pärast seda ei jäänudki keegi enam magama.

Huvitav, et ei mäleta nende laagritega seoses ühtegi korrarikkumist. Kas olin mina nii sinisilmne või oli selle aja koolinoorus teistsugune.

Pioneeridena saime endale oktoobrilapsed kamandada. Korraldasime igasuguseid üritusi ja matku, muinasjutuõhtuid ja meisterdamisi. tegevust jätkus, kunagi ei olnud igav. Eks ma natuke üle keskmise organisaator olin sel ajal, vist energiast ülekeev ja veidi isegi tüütu.
Nüüd kokkutulekul naabripoiss rääkis kuidas mulle oli meeldinud neid kamandada.

Ääremaad

Ema kodu oli Väike-Maarjast 8 km. Pudiveres. See oli vaese Triigi sovhoosi osakond. Liinibuss peatus 3 km. kaugusel. Ema isal oli Vabadussõja eest saadud asunikukoht, kuhu ta ise maja ehitas. Vanaisa suri 1957.a ja talusse jäi vanaema ja alguses ka tema poja pere.

Majas ei olnud elektrit. Olid loomad, lehm, mullikad, sead, lambad, kanad. Pood oli mõisas, kino näidati ka mõisas. 1962 .a. kaotati 4-kl-kool. Talud jäid tühjaks, noored kolisid Väike Maarjasse või Simunasse, kus oli kool ja võimalus rohkem teenida kui sovhoosis.

Olin suviti palju maal. Vara hommikul käis õues hobusega piimamees, kes viis piima meiereisse ja andis raha. Oli selline piimaraamat, kuhu pandi kogused kirja. Ema ütles, et vanaema aitas oma piimarahaga ka meid, kui isa koolis õppis.

Vanaema sai pensionit 12 rubla, seda maksti üks kord kuus kui postiljon koju tuli. Ajalehed tulid mõisa, sest seal olid kõikide postkastid. Taludes elasid pensionärid ja vahest lapselapsed käisid neil suvel külas. Venelasi selles kandis polnud.

Meie karjamaa oli kaugel, poolteist – kaks kilomeetrit. Lõunaseks lüpsiks lehma koju ei toodud, vaid käisime karjamaal lüpsmas. Vanaema käis kahe ämbriga, kummaski viis liitrit, sest lehm andis palju piima ja lüpsti kolm korda päevas. Karjamaametsas kasvas maasikaid ja ligidal metsades käisime vaarikal.

Talvel oli tee tihti tuisanud ja isa pidi palju kaevama, kogu aeg jäime autoga lumme kinni. Vanaemal oli akuraadio ja hiljem taskuraadio „Alpinist“, traadist antenn taga.

Elamine oli vaene, aga väga puhas. Aias olid õunapuud, marjapõõsad, kasvasid juurikad. 1968.a. müüs vanaema lehma ära. Selle eest saadi 500 rubla. Siis ta hakkas talviti meil elama ja kevadel läks jälle tagasi. Siis saime sovhoosi laudast piima osta. Tuli minna oma mannerguga, liiter maksis 20 kopikat. Need, kes sovhoosis tööl käisid, said ilma rahata.

Ühel suvel kui lehma enam ei olnud, käisime ka vanaemaga peete kõplamas. Saime kokku 40 rubla, mille vanaema mulle andis. Selle eest sain isa ehitatud jalgrattale rattad ja muud vidinad. Külamutid küll käskisid mul käekella osta, aga seda pidasin ma mõttetuks asjaks.

Kuna vanaema ja suved maal olid mulle ja vennale väga tähtsad, siis olen vanaema eluloos sellest palju kirjutanud ja pühendanud talle jutu „Sügise lõhnad” (Emmeliina blogis)

Isa vanemate kodu oli Pudiverest kolme km. kaugusel Määris. Peaaegu köögiakna alt läks mööda maantee, mida mööda sõitsid bussid. Mõisapargi servas oli bussipeatus ja Väike- Maarjast maksis sõit 20 kop.

Isa vanemad olid rikkad, sest isa vanaisa oli Ameerikas teenitud raha eest ostnud 1930 aastal Määri mõisa. Kui ta mõisa enne sõda ära andis, siis toodi kõik mööbel tütre tallu: klaver, puhvetid, raamatukapid jm. Neil oli elekter ja välismaa raadio. Vanaisa oli Jäneda põllumajanduskooli lõpetanud ja vanaema Mõdriku kodumajanduskooli. Vanaisa Eduard oli töötanud õpetajana ja töötas kuuekümnendatel osakonna juhatajana .

Talu suures tallis olid sovhoosi hobused ja õhtul neid joodeti õues leige veega. Tallis olid latrid hobuste nimedega. Endil oli neil lehm, lambad, kanad. Maja oli tavaline, kolme toa, köögi, sahvri ja pööninguga. Kemmerg oli majast kaugel lauda kõrval ja talvel oli jube külm seal käia.

Eriti põnev koht oli ait, kus sai kolamas käia. Aias kasvasid õunapuud ja marjapõõsad, aia taga oli kartulimaa.

Kuna Tallinna onupoeg elas koos oma vanaemaga kõik suvevaheajad maal, siis sõitsime tihti jalgratastega kahe koha vahet.

Määri mõisa häärber oli hävinud, alles oli suur park tiikidega. Esimeses tiigis ei ujutud, tagumises aga võis küll sulistada. Sinna kogunes meid palavatel suvepäevadel palju.Minu sees ootavad järge Määri mälestused, küll kunagi tahavad välja tulla.

Olin õnneliku lapsepõlvega tüdruk just oma kolme kodu pärast.

Määris, 2007

Minu raamatud

Esimesed lasteraamatud olid mul enne kuuekümnenda aasta rahareformi. Alles on Ralf Parve „Karsumm“ 4 rubla, Eno Raud “Nii või naa“ 1.95, Lea Nurkse „Kubujuss“, Feliks Kotta „Tublid loomad“ (sealt oli mul juba enne kooli osa lõike peas)

…näidake kiisuke keelt

Nii, kõhus pole teil valu.

Käpakest üleval hoiate,

Liikmest on ära see koivake

…teiste pärast oli mures,

Aga ise kasvõi sureb

slovaki muinasjutt „Päikesele külla“, Juta Kaidla „Suvi“ ja muidugi A. Puškini „Muinasjutt Tsaar Saltaanist“ 4 rubla ja Vendade Grimmide muinasjutud 6 rubla 80 kopikat.

Õppisin enne viie aastaseks saamist lugema ja raamatutel oli minu lapsepõlves tähtis koht. Juba enne esimesse klassi minemist lugesin vanaemale Lutsu „Kevadest” seda kohta, kus Toots koera kooli kaasa võttis.

Ema lapsepõlvest oli järele jäänud ajakirja „Laste Rõõm“ numbreid ja hästi ilusate piltidega Kreutzwaldi „Udumäe kuningas“.

1962.a. ostis ema mulle esimese soomekeelse paksude lehtedega ja vahvate piltidega raamatu pealkirjaga “Satu tuhmasta Kreetasta ja viisaasta Miisusta“. Meeles ja alles on veel „Pille Riini lood” (üks väike lauasai ja kolmsada grammi koort), „Sipsik” ja palju teisi õhukesi ja paksemaid kapsaks loetud kirjandust.

Elasime alevis raamatupoe kõrval. Arvan, et mul olid pea kõik kuuekümnendatel välja antud lasteraamatud. No ehk kõik vennasrahvaste autorid ehk polnud esindatud. Asi oli ka selles, et 1963 sündis mul vennake ja nii hakkasid väikelasteraamatud otsast peale.

Kui kooli läksin oli tellitud meil ajakiri „Täheke“.

Sel ajal sain hirmus paksu „Tark mees taskus“, mis maksis 1rbl.7 kop. Ja „Imeflöödi“. Nendes mõlemas olid muinasjutud.

Algkoolis lisandusid „Jutupaunik I ja II, milles nõukogude eesti kirjavara. Siis tuli pioneeriea juttude periood. Holger Pukk „Kaks punast kaelarätti“ ja mingid nõukogude autorid näiteks Gaidar „Timur ja tema meeskond“. Ja „Tähekese“ vahetas välja „Pioneer“.

Lõpuks hakati eesti keeles väljastama Astrid Lindgreni teoseid. Esimene oli ilmselt „Väikevend ja Karlsson katuselt“ mis mulle eriti sisult ei meeldinud, aga pildid olid vahvad. Aga „Hulkur Rasmus“ 1965 , „Rasmus, Pontus ja Lontu” 1967, „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“ 1969, „Bullerby lapsed” 1970 olid ja on mu lemmikud. „Pipi Pikksuka seiklusi” hakkasin juba vennale ette lugema. Lindgreni dedektiivilood Eva Lotast, Kallest ja Andersist olid osaliselt „Pioneeris” järjejutuna ilmunud ja kuuldemängudena raadios enne kui raamatutena.

Omaette osa moodustas kohustuslik kirjandus ja lugemispäevikud. Tänu sellele lugesin „Ümera jõel“(kõige hirmsam raamat), „ Tasuja“ , „Pal tänava poisid“ (nutsin väga) „ Kadri“ ja „Kasuema“.

Kuna mul oli keskastmes fantastiline emakeeleõpetaja Eduard Leppik, õpetas ta ka raamatuillustratsioone ja kujundust hindama. Rikkal vanaemal - vanaisal oli sari Seiklusjutte maalt ja merelt. Ulmelood mulle ei meeldinud, küll aga „Kolm musketäri“ ja „Saladuslik saar“. Veel meenub sari ajaloolised jutustused ja sellest raamat „Väike pottsepp Ateenast”

Üks eelkooli ja algkoolihobi olid värviraamatud. Üldse olid värvipliiatsid väga hinnaline vara. Rikkamatel tüdrukutel olid suured 24 pliiatsiga karbid, teised pidid leppima 12-ga ja kõige viletsamad 6 värviga. Mingil ajal ilmusid esimesed pastapliiatsid. Isa tõi mulle kolm värvi, sinise, punase, rohelise, mis olid kõik eraldi torud. Aga onupojal, kelle onu oli meremees oli üks suur jäme pastakas kaheteistkümne värviga.

Telefilmidest mäletan koolivaheaegade seriaali “Kapten Tenkeš“, mille tunnusmuusika praeguseni meeles. Veel meeldis mulle talimängude iluuisutamine, tegin ise edetabeleid.

Kuna olin raamatukogu pidev külastaja, siis sain sealt laenutada neid, mida kodus polnud.

Üks eriline raamatuelamus jäi mind saatma kogu eluks. Vanaema juures maal oli riiulis ema raamat, mille Tallinna tädi oli talle kinkinud. Selle pealkiri oli „Bibi Taanimaal”. Raamat algas minu jaoks koleda lausega: „tasa, tasa, surm läheneb” ja kaua aega ei julgenud ma seda lahti teha. Alles hiljem jõudsin toredate juttude ja piltideni. Kahjuks käisid majas 1974 aastal vargad ja loopisid kõik õue tehtud lõkkesse. Veel oli ema lasteraamatuks „Lillede keel”, mida ei ole õnnestunud kusagilt raamatukogudest leida.

Teise vanaema pööning oli lasteraamatuid ja vanu ajakirju täis. Ega mind sinna nii väga kolama tahetud, see oli rohkem salajane minek. Ja kaasa ka ei lubatud midagi võtta peale ühe, kaanteta EW aegse muinasjuturaamatu.

Keskkoolis kirjutasin oma esimese luuletuse

Armastan teid

mu vanad raamatud

pööningulõhnased

kopitand kollased

paelaga köidetud

liimiga liimitud

hiirtest näritud

ajast puretud

igavusse jäetud

uuesti leitud

lapsepõlvega seotud (1972)

Söök ja maiustused

Peamine toit oli praemuna ja praekartul. Pühapäeva hommikul küpsetas ema alati kaneelikukleid või purukooki. Magustoiduks oli moosisai ja joogiks poepiim. Sünnipäevadeks tehti vahukoort ja tarretist, seapraadi ja kapsaid. Käidi väga palju seenil, soolati ja marineeriti.Soolaseentest tehti hapukoorega salatit. Igal suvel toodi Peipsi äärest rääbist, mida suurtesse purkidesse soolati. Hästi hea oli doktorivorst ja meekook, mida vanaema pensionipäeval ostis. Tikrid pandi pudelisse ja tehti talvel kiselli. Juurde manna- või riisiputru. Moosi olid kõik keldri riiulid täis - metsavaarikas, punased ja mustad sõstrad ja tikrid. Kuna mahlaaurutajaid ilmselt polnud tehti moosist joogiks moosivett. Sünnipäevadel oli peenem jook - jõhvikamorss.

Juurikad kasvasid kõik oma aiamaal ja kartulimaa oli kõikidel. Sealt tuli isegi niipalju kartuleid, et jätkus linna sugulastele. Vanaemadel oli ju samuti suur kartulimaa. Poepiim oli pudelites, aga kui isa kolhoosi tööle läks, siis sai laudast piima tuua. See arvestati ilmselt palgast maha, sest olid mingid talongid, mis ma sinna andma pidin.

Selleaegsed makaronid olid hästi pikad ja neid võis toorelt krõmpsutada. Toiduks tuli need tükkideks teha.

Liha ostmisest ei tea, hakkliha toodi poest läbiligunenud pakkides. Ühepajatoidu jaoks kondid samuti poest. Eks see kartul ikka põhiline oli, mis last koolist tulles praeahjus ootas. Ja kui olid pikas päevas, siis ega enne ema tööpäeva lõppu koju jõudnudki.

Mäletan kahte põhipoodi: alevis ja maal mõisas. Kommid olid purkides ja neid müüdi kaaluga. Minu ja vanaema lemmikud olid ilma paberita „Komeedid“. Kallitel kommidel olid ilusad paberid: oravad, karud, rukkililled, pääsuke. Mingid küpsised olid pikkades torudes, nagu nüüd, mis aga vahepeal ära kadusid.

Plekkkarpides olid klaaskommid ja põhiline, et pärast said karbi endale. Sagedam maius oli „trops“ vist 7 kopikat ja veel sellised pisikesed kaneelisuhkru pakikesed ka vist 7 kopikat. Batoonikesi jaksas ka osta, aga šokolaadikomme ja šokolaadi küll mitte.

Minu lemmik oli „Jääšokolaad“, 40 kopikat. Selle sees olid tükid, mis hammustades krõbisesid. Marmelaad oli sidrunilõikude kujuline ja suhkruga üle puistatud.

Tallinnast toodi meile pühadeks martsipani ja šokolaadist loomi värviliste paberite sees.

Küll oli neid kahju süüa.

Leiba ostsime maal loomadele, vormileib maksis 12 kopikat js korraga ikka neli pätsi.

Papatädi oli enne sõda Tarus kommivabrikus töötanud, tema tegi kodus jõulukomme, mis olid maailma parimad, umbes nagu „Lehmakesed“. Pani värvilised paberid ümber ja riputas kuuse otsa. Kui kuusk välja viidi, saime kommid endale.

Mehed jõid õlut ja poeviina, meil puskarit ei aetud. Ja pühapäeval jõi isa kuiva veini, aga marke ma ei mäleta. Alguses tõmbas isa paberosse „Belomorkanal“ ja pärast “Vana Toomast“.

Meie kodus tehti koduveini. salapärased pudelid mulksusid toa nurgas. Hästi huvitav oli vaadata kuidas teatud aja tagant see õhumull jälle "mulksti" tegi. Puhvetis seisid tillukesed suveniirpudelid. Proovisime onupojaga neid tühjendada. Süstlaga. Ei teadnud me midagi alkoholi kahjulikust mõjust, keelatud vili oli magus, tegelikult ka.

Sünnipäevadeks ja pühadeks tehti sülti. Mulle ei meeldinud keedulõhn, hoidsin köögist eemale. Pasteeditegu oli palju meeldivam ja tarretiste tegu põnevam.

Mingil ajal ilmusid kauplustesse vahvlimasinad. Saime endale uue tegevuse, mis oli põnevam kui pannkookide küpsetamine. Ühel sugulasel olid imelikud vidinad, mis kinnitati hakklihamasina ette ja kust välja tuli pikk taignalint, millest lõigati küpsised.

Kui isa Soomes käis, tõi ta meile kilekotitäie närimiskummi. Seal olid eraldi suured lehed ja väiksed pakid ja padjakesed. Mina äri ei teinud, headele sõpradele andsin niisama. Aga Tallinna onupoeg müüs surnuaiapühal rubla leht.

Meie liikumisvahendid

Isal oli mootorratas. Kui venda veel ei olnud istus ema taga ja mina paagi peal.

1966.a. ostis ta õelt külgkorviga mootorratta.K-750 makstes kinkelepingu järgi 700 rubla.

Aga tema tööautoga, mida nimetati töökojaks, saime talvel jõulude ajal surnuaias käia ja vanaemal külas. Selle auto taha konkusse oli tööpink sisse ehitatud.

Onul oli tööautoks sovhoosis veoauto, millega sai ka heina vedada. Meie majas oli ühel perel Moskvitš. Rohkem majas autosid polnud. Tallinnase sõiduks sai isa asutuse Willise. Mulle see meeldis. Kõige hullem auto oli kõrgete ratastega Pobeda, seal läks mul alati süda pahaks. Aga kui ma Tartus haiglas olin , siis ühel ema tuttaval oli ZIM, see oli väga uhke, sest sinna sisse oli ehitatud klapplaud.

Sel ajal oli veel palju hobuseid, millega maalt piima meiereisse toodi: suvel vankri ja talvel reega. Suvitama ja ujuma sõideti Peipsi äärde Kauksi asutuse bussiga või presendiga veoautoga pühapäeva hommikul üheks päevaks.

Vahest läksime Tallinnasse rongiga ja siis sai linnas trammiga sõita. Isa sõitis veoautorallit ja see oli sel ajal populaarne meelelahutus, mida aitavad meenutada mitmed diplomid. Kui vähegi võimalik võttis ta mind kaasa. Istusin siis kohtunike autos ja lugesin autosid ja nende numbreid kokku.

Kui isa 1968.a. Soomes käis oli laeva nimi “Tallin“

Kuidas ma endale jalgratta sain

Kuna mind oli „õnnistatud „ liikumispuudega , kuid kasvatatud nagu tervet, siis teadsin Tartu professori suu läbi: võid kõike teha, kuid kukkuda ei tohi. Nii ma siis suusatasin (ei kukkunud), uisutasin (ei kukkunud), mängisin rahvastepalli (ei kukkunud) ja sulgpalli (ei kukkunud), ujusin (ei kukkunud :-P)

Ainult üks unistus oli kaheteistkümne aastaselt veel täitumata: õppida jalgrattaga sõitma ja saada endale päris isiklik sõiduvahend.

Algas kõik aga sellega, et osakonna juhataja kutsus pensionärist vanaema loomapeete rohima. Ja vanaema kutsus mind. Nii me siis seal kahekesi palavatel suvepäevadel asjatasime: mina lõin kõblaga suurema maltsa eest ära ja vanaema tegi puhta töö. Vaod olid pikad, kuid ettevõtmise lõppedes teenisime 40 rubla. Kui teised naised minult küsisid, et mida selle rahaga peale hakkan ja soovitasid osta käekell, vaatasin ma neid nagu tulnukaid: milleks mulle käekell, kui minu unistus on ikka ja ainult üks, ratas.

Loomulikult selle raha eest naisterahva ratast ei saanud ja tegelikult ma ei tahtnudki seda suurt ja rasket. Appi tuli isa taip ja tehniline meel. Tema vanemate koduküünis seisis Rootsi aegne jalgratas ja roostetas. Võttis siis minu osav isa rattaraami, ostis uue tagumise ratta koos muu staffiga ja meisterdas mulle tõeliselt mugava, inimsõbraliku sõiduriista. Lõpuks värvis veel roosaks ka. Vaat selline mees oli mu isa.

Nüüd olid kõik mured murtud, tasakaalu hoidma õppisin päevaga ja siis läks lahti. Ikka kodust vanaema juurde 8 km, sealt teise vanaema juurde 3 km, surnuaiale 5 km. Lõuna ajal sain vanaema aidata, panime väikevenna pakikale, piimanõud leistangi otsa ja metsakarjamaale lüpsile! Lükkasin küll sõiduriista käekõrval, sest piima oli pea 10 liitrit, aga vanaema ei pidanud enam kaelkookusid kasutama. Hiljem, kui lehm müüdud, sain rattaga kiiresti sovhoosilauda juurde, et pärast õhtust lüpsi piimamannerguga koju vurada.

Kasutasin ratta abi aktiivselt keskkooli lõpuni kui keegi kretiin selle lihtsalt garaažist ära varastas. Ja siis juhtus minuga niisamuti nagu Betti Alveri tulipunase vihmavarjuga: …aga uut ma ei tahtnud enam.

Möödus rohkem kui 35 aastat enne kui uue sõiduriista omaks võtsin.

Määris koos täditütar Enega. Pildid tegi onupoeg Riho, meie rattad on aia najal.