Välja juhatamine

Alusta algusest, see tähendab lõpust!

Olen nüüd mitmendat päeva ikka ja jälle uuesti oma lapsepõlves. Tunne on selline, et midagi head on enda seest välja öeldud ja mitmed märksõnad ootavad veel kaunikeelsemat - meelsemat meenutust. Nii ta mõeldud oligi, alguses palju detaile, küll siis lugu ise kirjutab.

Ma ei tea, kas kõigile on antud sellist meenutuserohkust ja meelespidamist. Minule on ja sellepärast arvasin, et oleks rumalus kirja panemata jätta. Muidugi oli ja on palju kõhklusi: kes seda ikka loeb, alles see ju oli ja nii edasi.

Kuid tõuke kaks aastat tagasi andis üks poegadest, kes ütles: "sa räägid niimoodi, et tekib küsimus kas teil elekter ikka oli. "
"Ei olnud, suvel maal ei olnud." vastasin.

Pärast seda mõtlesin oma vanaemade peale, kellelt tahaks just nüüd veel ja veel küsida ja küsida. Sõna "hilja" pole alati just kõige meeldivama kõlaga.

Otsin oma peas luuletust. Ei leidnud üles. Aga teise küll

Soovitus

Kui teed ukse lahti,
üle õla vaata,
ehk on mõnel mahti
viipega sind saata.

Pole mõtet kõnel,
aega seks ei leita.
Ehk on juhust mõnel
pilk su poole heita.

Julgust andev jõud on
pilgu tulikiirel,
mis sind teele saadab
päeval tulikiirel.
/Ellen Niit/

Pioneeriaastad

Olen ühe peatüki tähelepanuta jätnud. Pioneerid ja sellega kaasnev oli kooli normaalosa.
Tagasimeenutusel tulevad kõigepealt silme ette suured malevakoondused. Malevanõukogu esimees, pikkade mustade patsidega vanemate klasside tüdruk Rita oli minu suur eeskuju. Kui julgelt ta käsklusi andis kui rühmanõukogu esimehed raporteerima tulid. Mina ei olnud esimees, meie klassist oli üks poiss. Üks väga tore spordipoiss, kes sobis käsklusi andma. "Rühm joondu, valvel! Seltsimees malevanõukogu esimees, teine rühm pidulikuks malevakoonduseks üles rivistatud."
Mulle see kõik meeldis. Eriti rivivõistlused ja lauluga marssimine. Rühmad pidid endale võtma nimed, kujundama vimpli ja deviisi:
Ole nagu majakas.
Neid , kes öösel eksind veele
valgusega juhi teele

Rivivõistluste auhinnaks olid tordid ja kringlid. Eesmärk võita oli suur. Ise olin salgajuht, rohelise vilenööriga. Maastikumängud olid isegi põnevamad kui rivivõistlus. Juba salakirjade lahendamise pärast. Õppisime morset jm. vajalikku. Igav polnud ja ainuke propaganda oli seinalehtede päises mingi loosung ja muidugi isakese - lastesõbra pilt.
Hiljem muutusid luuremängud isegi öisteks ja koolide vaheliseks. Mäletan, et ükskord me ei viitsinud taskulampidega mööda metsa joosta, vaid istusime naaberkooli poistega metsaonnis.

Suvel korraldati Peipsi ääres Kurul telklaagreid. Minu meelest kestsid nad isegi kaks nädalat. Mindi nii veoauto kui ka bussidega. Veoatole pidi ju mahtuma välikatel söögi tegemiseks. Vanemad õpilased, komsomolid, olid komandörideks ja korraldasid igasuguseid vahvaid lõkkeõhtuid. Mingitel päevadel pidime Iisaku sovhoosi põldudel kõplamas käima. Selle eest saime piima ja kartuleid.

Meelde on sööbinud üks karneval, kus minust mitu aastat vanem komsomolikomitee esimees Kuno võttis mind kukile. Tüdrukud traageldasid voodilinadest kokku pika ürbi, mis siis meile ümber setiti. Nii valmis mingi hiigelmees, kes andis käske ja korraldusi kogu laagrile ja rääkis vahepeal mehe ja vahepeal minu häälega.

Huvitav oli lipuväljaku kaunistamine sambla, okste ja kividega. Igal hommikul vara tuli kividest või mingist muust looduslikust materjalist meisterdada uus kuupäev. Ja siis võis fantaasial lasta lennata. Mulle meeldis Peipsi äärne männimets, seal polnud eksimist karta.

Ööl enne ärasõitu toimus lipuvargus ja öine häire. Taskulampidega varustatuna hargnesime salkade kaupa ja salakirjad juhatasid meid kadunud lipuni. Pärast seda ei jäänudki keegi enam magama.

Huvitav, et ei mäleta nende laagritega seoses ühtegi korrarikkumist. Kas olin mina nii sinisilmne või oli selle aja koolinoorus teistsugune.

Pioneeridena saime endale oktoobrilapsed kamandada. Korraldasime igasuguseid üritusi ja matku, muinasjutuõhtuid ja meisterdamisi. tegevust jätkus, kunagi ei olnud igav. Eks ma natuke üle keskmise organisaator olin sel ajal, vist energiast ülekeev ja veidi isegi tüütu.
Nüüd kokkutulekul naabripoiss rääkis kuidas mulle oli meeldinud neid kamandada.

Ääremaad

Ema kodu oli Väike-Maarjast 8 km. Pudiveres. See oli vaese Triigi sovhoosi osakond. Liinibuss peatus 3 km. kaugusel. Ema isal oli Vabadussõja eest saadud asunikukoht, kuhu ta ise maja ehitas. Vanaisa suri 1957.a ja talusse jäi vanaema ja alguses ka tema poja pere.

Majas ei olnud elektrit. Olid loomad, lehm, mullikad, sead, lambad, kanad. Pood oli mõisas, kino näidati ka mõisas. 1962 .a. kaotati 4-kl-kool. Talud jäid tühjaks, noored kolisid Väike Maarjasse või Simunasse, kus oli kool ja võimalus rohkem teenida kui sovhoosis.

Olin suviti palju maal. Vara hommikul käis õues hobusega piimamees, kes viis piima meiereisse ja andis raha. Oli selline piimaraamat, kuhu pandi kogused kirja. Ema ütles, et vanaema aitas oma piimarahaga ka meid, kui isa koolis õppis.

Vanaema sai pensionit 12 rubla, seda maksti üks kord kuus kui postiljon koju tuli. Ajalehed tulid mõisa, sest seal olid kõikide postkastid. Taludes elasid pensionärid ja vahest lapselapsed käisid neil suvel külas. Venelasi selles kandis polnud.

Meie karjamaa oli kaugel, poolteist – kaks kilomeetrit. Lõunaseks lüpsiks lehma koju ei toodud, vaid käisime karjamaal lüpsmas. Vanaema käis kahe ämbriga, kummaski viis liitrit, sest lehm andis palju piima ja lüpsti kolm korda päevas. Karjamaametsas kasvas maasikaid ja ligidal metsades käisime vaarikal.

Talvel oli tee tihti tuisanud ja isa pidi palju kaevama, kogu aeg jäime autoga lumme kinni. Vanaemal oli akuraadio ja hiljem taskuraadio „Alpinist“, traadist antenn taga.

Elamine oli vaene, aga väga puhas. Aias olid õunapuud, marjapõõsad, kasvasid juurikad. 1968.a. müüs vanaema lehma ära. Selle eest saadi 500 rubla. Siis ta hakkas talviti meil elama ja kevadel läks jälle tagasi. Siis saime sovhoosi laudast piima osta. Tuli minna oma mannerguga, liiter maksis 20 kopikat. Need, kes sovhoosis tööl käisid, said ilma rahata.

Ühel suvel kui lehma enam ei olnud, käisime ka vanaemaga peete kõplamas. Saime kokku 40 rubla, mille vanaema mulle andis. Selle eest sain isa ehitatud jalgrattale rattad ja muud vidinad. Külamutid küll käskisid mul käekella osta, aga seda pidasin ma mõttetuks asjaks.

Kuna vanaema ja suved maal olid mulle ja vennale väga tähtsad, siis olen vanaema eluloos sellest palju kirjutanud ja pühendanud talle jutu „Sügise lõhnad” (Emmeliina blogis)

Isa vanemate kodu oli Pudiverest kolme km. kaugusel Määris. Peaaegu köögiakna alt läks mööda maantee, mida mööda sõitsid bussid. Mõisapargi servas oli bussipeatus ja Väike- Maarjast maksis sõit 20 kop.

Isa vanemad olid rikkad, sest isa vanaisa oli Ameerikas teenitud raha eest ostnud 1930 aastal Määri mõisa. Kui ta mõisa enne sõda ära andis, siis toodi kõik mööbel tütre tallu: klaver, puhvetid, raamatukapid jm. Neil oli elekter ja välismaa raadio. Vanaisa oli Jäneda põllumajanduskooli lõpetanud ja vanaema Mõdriku kodumajanduskooli. Vanaisa Eduard oli töötanud õpetajana ja töötas kuuekümnendatel osakonna juhatajana .

Talu suures tallis olid sovhoosi hobused ja õhtul neid joodeti õues leige veega. Tallis olid latrid hobuste nimedega. Endil oli neil lehm, lambad, kanad. Maja oli tavaline, kolme toa, köögi, sahvri ja pööninguga. Kemmerg oli majast kaugel lauda kõrval ja talvel oli jube külm seal käia.

Eriti põnev koht oli ait, kus sai kolamas käia. Aias kasvasid õunapuud ja marjapõõsad, aia taga oli kartulimaa.

Kuna Tallinna onupoeg elas koos oma vanaemaga kõik suvevaheajad maal, siis sõitsime tihti jalgratastega kahe koha vahet.

Määri mõisa häärber oli hävinud, alles oli suur park tiikidega. Esimeses tiigis ei ujutud, tagumises aga võis küll sulistada. Sinna kogunes meid palavatel suvepäevadel palju.Minu sees ootavad järge Määri mälestused, küll kunagi tahavad välja tulla.

Olin õnneliku lapsepõlvega tüdruk just oma kolme kodu pärast.

Määris, 2007

Minu raamatud

Esimesed lasteraamatud olid mul enne kuuekümnenda aasta rahareformi. Alles on Ralf Parve „Karsumm“ 4 rubla, Eno Raud “Nii või naa“ 1.95, Lea Nurkse „Kubujuss“, Feliks Kotta „Tublid loomad“ (sealt oli mul juba enne kooli osa lõike peas)

…näidake kiisuke keelt

Nii, kõhus pole teil valu.

Käpakest üleval hoiate,

Liikmest on ära see koivake

…teiste pärast oli mures,

Aga ise kasvõi sureb

slovaki muinasjutt „Päikesele külla“, Juta Kaidla „Suvi“ ja muidugi A. Puškini „Muinasjutt Tsaar Saltaanist“ 4 rubla ja Vendade Grimmide muinasjutud 6 rubla 80 kopikat.

Õppisin enne viie aastaseks saamist lugema ja raamatutel oli minu lapsepõlves tähtis koht. Juba enne esimesse klassi minemist lugesin vanaemale Lutsu „Kevadest” seda kohta, kus Toots koera kooli kaasa võttis.

Ema lapsepõlvest oli järele jäänud ajakirja „Laste Rõõm“ numbreid ja hästi ilusate piltidega Kreutzwaldi „Udumäe kuningas“.

1962.a. ostis ema mulle esimese soomekeelse paksude lehtedega ja vahvate piltidega raamatu pealkirjaga “Satu tuhmasta Kreetasta ja viisaasta Miisusta“. Meeles ja alles on veel „Pille Riini lood” (üks väike lauasai ja kolmsada grammi koort), „Sipsik” ja palju teisi õhukesi ja paksemaid kapsaks loetud kirjandust.

Elasime alevis raamatupoe kõrval. Arvan, et mul olid pea kõik kuuekümnendatel välja antud lasteraamatud. No ehk kõik vennasrahvaste autorid ehk polnud esindatud. Asi oli ka selles, et 1963 sündis mul vennake ja nii hakkasid väikelasteraamatud otsast peale.

Kui kooli läksin oli tellitud meil ajakiri „Täheke“.

Sel ajal sain hirmus paksu „Tark mees taskus“, mis maksis 1rbl.7 kop. Ja „Imeflöödi“. Nendes mõlemas olid muinasjutud.

Algkoolis lisandusid „Jutupaunik I ja II, milles nõukogude eesti kirjavara. Siis tuli pioneeriea juttude periood. Holger Pukk „Kaks punast kaelarätti“ ja mingid nõukogude autorid näiteks Gaidar „Timur ja tema meeskond“. Ja „Tähekese“ vahetas välja „Pioneer“.

Lõpuks hakati eesti keeles väljastama Astrid Lindgreni teoseid. Esimene oli ilmselt „Väikevend ja Karlsson katuselt“ mis mulle eriti sisult ei meeldinud, aga pildid olid vahvad. Aga „Hulkur Rasmus“ 1965 , „Rasmus, Pontus ja Lontu” 1967, „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“ 1969, „Bullerby lapsed” 1970 olid ja on mu lemmikud. „Pipi Pikksuka seiklusi” hakkasin juba vennale ette lugema. Lindgreni dedektiivilood Eva Lotast, Kallest ja Andersist olid osaliselt „Pioneeris” järjejutuna ilmunud ja kuuldemängudena raadios enne kui raamatutena.

Omaette osa moodustas kohustuslik kirjandus ja lugemispäevikud. Tänu sellele lugesin „Ümera jõel“(kõige hirmsam raamat), „ Tasuja“ , „Pal tänava poisid“ (nutsin väga) „ Kadri“ ja „Kasuema“.

Kuna mul oli keskastmes fantastiline emakeeleõpetaja Eduard Leppik, õpetas ta ka raamatuillustratsioone ja kujundust hindama. Rikkal vanaemal - vanaisal oli sari Seiklusjutte maalt ja merelt. Ulmelood mulle ei meeldinud, küll aga „Kolm musketäri“ ja „Saladuslik saar“. Veel meenub sari ajaloolised jutustused ja sellest raamat „Väike pottsepp Ateenast”

Üks eelkooli ja algkoolihobi olid värviraamatud. Üldse olid värvipliiatsid väga hinnaline vara. Rikkamatel tüdrukutel olid suured 24 pliiatsiga karbid, teised pidid leppima 12-ga ja kõige viletsamad 6 värviga. Mingil ajal ilmusid esimesed pastapliiatsid. Isa tõi mulle kolm värvi, sinise, punase, rohelise, mis olid kõik eraldi torud. Aga onupojal, kelle onu oli meremees oli üks suur jäme pastakas kaheteistkümne värviga.

Telefilmidest mäletan koolivaheaegade seriaali “Kapten Tenkeš“, mille tunnusmuusika praeguseni meeles. Veel meeldis mulle talimängude iluuisutamine, tegin ise edetabeleid.

Kuna olin raamatukogu pidev külastaja, siis sain sealt laenutada neid, mida kodus polnud.

Üks eriline raamatuelamus jäi mind saatma kogu eluks. Vanaema juures maal oli riiulis ema raamat, mille Tallinna tädi oli talle kinkinud. Selle pealkiri oli „Bibi Taanimaal”. Raamat algas minu jaoks koleda lausega: „tasa, tasa, surm läheneb” ja kaua aega ei julgenud ma seda lahti teha. Alles hiljem jõudsin toredate juttude ja piltideni. Kahjuks käisid majas 1974 aastal vargad ja loopisid kõik õue tehtud lõkkesse. Veel oli ema lasteraamatuks „Lillede keel”, mida ei ole õnnestunud kusagilt raamatukogudest leida.

Teise vanaema pööning oli lasteraamatuid ja vanu ajakirju täis. Ega mind sinna nii väga kolama tahetud, see oli rohkem salajane minek. Ja kaasa ka ei lubatud midagi võtta peale ühe, kaanteta EW aegse muinasjuturaamatu.

Keskkoolis kirjutasin oma esimese luuletuse

Armastan teid

mu vanad raamatud

pööningulõhnased

kopitand kollased

paelaga köidetud

liimiga liimitud

hiirtest näritud

ajast puretud

igavusse jäetud

uuesti leitud

lapsepõlvega seotud (1972)

Söök ja maiustused

Peamine toit oli praemuna ja praekartul. Pühapäeva hommikul küpsetas ema alati kaneelikukleid või purukooki. Magustoiduks oli moosisai ja joogiks poepiim. Sünnipäevadeks tehti vahukoort ja tarretist, seapraadi ja kapsaid. Käidi väga palju seenil, soolati ja marineeriti.Soolaseentest tehti hapukoorega salatit. Igal suvel toodi Peipsi äärest rääbist, mida suurtesse purkidesse soolati. Hästi hea oli doktorivorst ja meekook, mida vanaema pensionipäeval ostis. Tikrid pandi pudelisse ja tehti talvel kiselli. Juurde manna- või riisiputru. Moosi olid kõik keldri riiulid täis - metsavaarikas, punased ja mustad sõstrad ja tikrid. Kuna mahlaaurutajaid ilmselt polnud tehti moosist joogiks moosivett. Sünnipäevadel oli peenem jook - jõhvikamorss.

Juurikad kasvasid kõik oma aiamaal ja kartulimaa oli kõikidel. Sealt tuli isegi niipalju kartuleid, et jätkus linna sugulastele. Vanaemadel oli ju samuti suur kartulimaa. Poepiim oli pudelites, aga kui isa kolhoosi tööle läks, siis sai laudast piima tuua. See arvestati ilmselt palgast maha, sest olid mingid talongid, mis ma sinna andma pidin.

Selleaegsed makaronid olid hästi pikad ja neid võis toorelt krõmpsutada. Toiduks tuli need tükkideks teha.

Liha ostmisest ei tea, hakkliha toodi poest läbiligunenud pakkides. Ühepajatoidu jaoks kondid samuti poest. Eks see kartul ikka põhiline oli, mis last koolist tulles praeahjus ootas. Ja kui olid pikas päevas, siis ega enne ema tööpäeva lõppu koju jõudnudki.

Mäletan kahte põhipoodi: alevis ja maal mõisas. Kommid olid purkides ja neid müüdi kaaluga. Minu ja vanaema lemmikud olid ilma paberita „Komeedid“. Kallitel kommidel olid ilusad paberid: oravad, karud, rukkililled, pääsuke. Mingid küpsised olid pikkades torudes, nagu nüüd, mis aga vahepeal ära kadusid.

Plekkkarpides olid klaaskommid ja põhiline, et pärast said karbi endale. Sagedam maius oli „trops“ vist 7 kopikat ja veel sellised pisikesed kaneelisuhkru pakikesed ka vist 7 kopikat. Batoonikesi jaksas ka osta, aga šokolaadikomme ja šokolaadi küll mitte.

Minu lemmik oli „Jääšokolaad“, 40 kopikat. Selle sees olid tükid, mis hammustades krõbisesid. Marmelaad oli sidrunilõikude kujuline ja suhkruga üle puistatud.

Tallinnast toodi meile pühadeks martsipani ja šokolaadist loomi värviliste paberite sees.

Küll oli neid kahju süüa.

Leiba ostsime maal loomadele, vormileib maksis 12 kopikat js korraga ikka neli pätsi.

Papatädi oli enne sõda Tarus kommivabrikus töötanud, tema tegi kodus jõulukomme, mis olid maailma parimad, umbes nagu „Lehmakesed“. Pani värvilised paberid ümber ja riputas kuuse otsa. Kui kuusk välja viidi, saime kommid endale.

Mehed jõid õlut ja poeviina, meil puskarit ei aetud. Ja pühapäeval jõi isa kuiva veini, aga marke ma ei mäleta. Alguses tõmbas isa paberosse „Belomorkanal“ ja pärast “Vana Toomast“.

Meie kodus tehti koduveini. salapärased pudelid mulksusid toa nurgas. Hästi huvitav oli vaadata kuidas teatud aja tagant see õhumull jälle "mulksti" tegi. Puhvetis seisid tillukesed suveniirpudelid. Proovisime onupojaga neid tühjendada. Süstlaga. Ei teadnud me midagi alkoholi kahjulikust mõjust, keelatud vili oli magus, tegelikult ka.

Sünnipäevadeks ja pühadeks tehti sülti. Mulle ei meeldinud keedulõhn, hoidsin köögist eemale. Pasteeditegu oli palju meeldivam ja tarretiste tegu põnevam.

Mingil ajal ilmusid kauplustesse vahvlimasinad. Saime endale uue tegevuse, mis oli põnevam kui pannkookide küpsetamine. Ühel sugulasel olid imelikud vidinad, mis kinnitati hakklihamasina ette ja kust välja tuli pikk taignalint, millest lõigati küpsised.

Kui isa Soomes käis, tõi ta meile kilekotitäie närimiskummi. Seal olid eraldi suured lehed ja väiksed pakid ja padjakesed. Mina äri ei teinud, headele sõpradele andsin niisama. Aga Tallinna onupoeg müüs surnuaiapühal rubla leht.

Meie liikumisvahendid

Isal oli mootorratas. Kui venda veel ei olnud istus ema taga ja mina paagi peal.

1966.a. ostis ta õelt külgkorviga mootorratta.K-750 makstes kinkelepingu järgi 700 rubla.

Aga tema tööautoga, mida nimetati töökojaks, saime talvel jõulude ajal surnuaias käia ja vanaemal külas. Selle auto taha konkusse oli tööpink sisse ehitatud.

Onul oli tööautoks sovhoosis veoauto, millega sai ka heina vedada. Meie majas oli ühel perel Moskvitš. Rohkem majas autosid polnud. Tallinnase sõiduks sai isa asutuse Willise. Mulle see meeldis. Kõige hullem auto oli kõrgete ratastega Pobeda, seal läks mul alati süda pahaks. Aga kui ma Tartus haiglas olin , siis ühel ema tuttaval oli ZIM, see oli väga uhke, sest sinna sisse oli ehitatud klapplaud.

Sel ajal oli veel palju hobuseid, millega maalt piima meiereisse toodi: suvel vankri ja talvel reega. Suvitama ja ujuma sõideti Peipsi äärde Kauksi asutuse bussiga või presendiga veoautoga pühapäeva hommikul üheks päevaks.

Vahest läksime Tallinnasse rongiga ja siis sai linnas trammiga sõita. Isa sõitis veoautorallit ja see oli sel ajal populaarne meelelahutus, mida aitavad meenutada mitmed diplomid. Kui vähegi võimalik võttis ta mind kaasa. Istusin siis kohtunike autos ja lugesin autosid ja nende numbreid kokku.

Kui isa 1968.a. Soomes käis oli laeva nimi “Tallin“

Kuidas ma endale jalgratta sain

Kuna mind oli „õnnistatud „ liikumispuudega , kuid kasvatatud nagu tervet, siis teadsin Tartu professori suu läbi: võid kõike teha, kuid kukkuda ei tohi. Nii ma siis suusatasin (ei kukkunud), uisutasin (ei kukkunud), mängisin rahvastepalli (ei kukkunud) ja sulgpalli (ei kukkunud), ujusin (ei kukkunud :-P)

Ainult üks unistus oli kaheteistkümne aastaselt veel täitumata: õppida jalgrattaga sõitma ja saada endale päris isiklik sõiduvahend.

Algas kõik aga sellega, et osakonna juhataja kutsus pensionärist vanaema loomapeete rohima. Ja vanaema kutsus mind. Nii me siis seal kahekesi palavatel suvepäevadel asjatasime: mina lõin kõblaga suurema maltsa eest ära ja vanaema tegi puhta töö. Vaod olid pikad, kuid ettevõtmise lõppedes teenisime 40 rubla. Kui teised naised minult küsisid, et mida selle rahaga peale hakkan ja soovitasid osta käekell, vaatasin ma neid nagu tulnukaid: milleks mulle käekell, kui minu unistus on ikka ja ainult üks, ratas.

Loomulikult selle raha eest naisterahva ratast ei saanud ja tegelikult ma ei tahtnudki seda suurt ja rasket. Appi tuli isa taip ja tehniline meel. Tema vanemate koduküünis seisis Rootsi aegne jalgratas ja roostetas. Võttis siis minu osav isa rattaraami, ostis uue tagumise ratta koos muu staffiga ja meisterdas mulle tõeliselt mugava, inimsõbraliku sõiduriista. Lõpuks värvis veel roosaks ka. Vaat selline mees oli mu isa.

Nüüd olid kõik mured murtud, tasakaalu hoidma õppisin päevaga ja siis läks lahti. Ikka kodust vanaema juurde 8 km, sealt teise vanaema juurde 3 km, surnuaiale 5 km. Lõuna ajal sain vanaema aidata, panime väikevenna pakikale, piimanõud leistangi otsa ja metsakarjamaale lüpsile! Lükkasin küll sõiduriista käekõrval, sest piima oli pea 10 liitrit, aga vanaema ei pidanud enam kaelkookusid kasutama. Hiljem, kui lehm müüdud, sain rattaga kiiresti sovhoosilauda juurde, et pärast õhtust lüpsi piimamannerguga koju vurada.

Kasutasin ratta abi aktiivselt keskkooli lõpuni kui keegi kretiin selle lihtsalt garaažist ära varastas. Ja siis juhtus minuga niisamuti nagu Betti Alveri tulipunase vihmavarjuga: …aga uut ma ei tahtnud enam.

Möödus rohkem kui 35 aastat enne kui uue sõiduriista omaks võtsin.

Määris koos täditütar Enega. Pildid tegi onupoeg Riho, meie rattad on aia najal.

Mänguasjad ja hobid

Lapsena olid mul imeilusad mänguasjad: viie aastaseks sünnipäevaks sain väikese õmblusmasina ja nukuvankri, kuue aastaselt sain nukuklaveri, mis oli mu tähtsaim mänguasi. Titena oli mulle lastud teha minust suurem lambanahkne karu ja veel väiksem karu ka. Nukud olid pakelliidist, esimese tõelise suure nuku sain algkoolis. See oli Läti toode ja nimi oli Laima. Kui nukul käsi küljest ära tuli, siis käisime seda Tallinna vanatädiga nukukliinikus parandamas. Väga hästi on mul meeles pisike titanukk, mis oli suure karbi sisse kinnitatud, kaasas pudipõll, roosa printsessi kleit ja lutipudel. See tuli Tallinnas elavalt isa vennalt ja vennanaiselt.

Aga onupojal maal oli väga palju pakelliidist loomi: sebra, kaamel, ninasarvik, hunt, koer. Kuna onu kasvatas maal kartuleid ja müüs neid sügisel Leningradi, tõi ta meile igasuguseid vahvaid asju: üleskeeratav kass ja raudtee pisikeste rongidega ja puust veski, mis ümmargusi suhkrukomme jahvatas.

Rääkimata ei saa jätta onupoja nukumajast. See oli suur vineerist kast, millel katust polnud, kuid uksed ja aknad küll. Seinad olid kaetud tapeediga, maja oli möbleerimata. Hakkasime siis puuklotsidest igasugust mööblit tekitama, pikkade saamatute pistetega õmblesin klotsidele riide ümber. Jälle tegevust pikaks ajaks.

Mingil perioodil , siis kui vend väike oli, ilmusid kauplustesse kummist neegrinukud, poisid ja tüdrukud. Oli meilgi paar – mees kandis nime Jüri Lusikas ja naine oli Mari Kahvel. Puust suveniirhirvest sai hobune ja väikeset karbist kaless. Riided selga ja nõnda võis pruutpaar kirikusse laulatusele sõita. Seejärel sai Marist samuti Lusikas ja nad asusid oma majja elama.

Lisan veel mõned mängud maal. Esimene oli kellade hammasrataste võistlus. Istusime köögilaua taha ja valisime lahtimonteeritud äratuskellalt sobivad hammasrattad. Siis panime nad keerlema. Loomulikud võitis ratas, mis kõige kauem keerles. Pnime neile isegi nimed, eranditult olid kõik naised, sest ei kujutanud ette mehi ennast keerutamas.

Teine mäng oli noaviske mäng. Mullale joonistati ring ja vist püüti nuga kuhugi teatud punkti heita ja siis said ringist mingi osa maad endale. Seda täpselt ei mäleta, onupoeg oma sõpradega mängis ja hiljem tohtisin mina ka. Kaarte mängima õppisin samuti onupoja sõpradega, viit lehte ja potiknoid. Kuid üldiselt jäin selliste "võitja-kaotaja" mängude juures ükskõikseks, ma ei olnud "võita tahtja tüüp"

Määri vanaema juures oli üks huvitav mäng karbi sees. Nimi oli sellel "15". Umbes 10*10 cm. mustas karbis oli 15 numbritega klotsi ja tõhi koht. need klotsid tuli segi ajada ja siis karbist välja võtmata järjekorda panna. Vaat sellega ma võisin lõpmatuseni nikerdada.

Veel olid neil ilusad doominoklotsid, ilmselt eestiaegsed. Ja täiskasvanutest keegi oli alati nõus lastega doominot mängima. Istusime kõik ümmarguse laua taga ja läkski lahti.

Vahest, kui ilm oli vilets ja tegevused õues otsa said, hakkasime endast noorema onupojaga nukuteatrit tegema. Lina sai pandud kahe toa vahele ukse ette ja nukkudeks olid kartul ja porgand kahvite otsas. Siis tuli meelitada täiskasvanud pileteid ostma ja meie üllitist vaatama.

Tänu Tallinnas kaubanduses töötavale teisele onule sain ma tõelise portselanist nukuserviisi supitirinaga ja pisikese beebinuku lutipudeli ja riietega, mis olid kummiga karbi küljes kinni. Need, koos nukuvoodi ja nukukäruga olid alevimänguasjad.

Juba algkoolis meeldis mulle kududa. Nii kudusin nukule salli ja mütsi, mis pandi käsitöönäitusele.

Jalgratta sain endale niimoodi, et isa ehitas selle ise. Meil oli maal vana Rootsi rattaraam ja sellest siis tegi ja värvis roosaks. See oli nii uhke ja nii vajalik, sest sain vanaemade poole sõita, väikevend pakiraamil.

Meil makki ei olnud, aga sugulane lindistas 1966 aastal Peoleo laule ja väliseestlasi. Kirjutasime sealt sõnu maha.( Olen sõjamees Vietnamist, Diversant, Liisa, Õrn ööbik jt.)

Laulikute periood oli ka, kus esikohal olid Horoskoobi lood, aga ka laul valgest karust(gde to na belom svete).

Juurde kleepisime igasuguseid filminäitlejate pilte, mida saime filmiajakirjadest ja mannekeene Siluetist.

Enne seda oli pabernukkude periood. Ja onnide ehitamise periood. Mulle meeldisid dedektiivilood ja mängisin neid palju läbi. Peitsin toas igasuguseid asju ära ja pärast ei mäletanud kuhu. Musketäride perioodil tegime puust rapiire ja kardinatest keepe. Lavastasime mitmeid näidendeid, ühega ka esinesime ema asutuse peol.

Ema juures kontoris meeldis mulle vanad tühjad blanketid ja Felixi arvutusmasin. Koolimäng oli ka, joonisime kaustikud, tegime õpetajapäevikud.

Kolmel aastal käisin pioneerilaagris: Elvas, Valklas ja Luual- need tuusikud olid asutuse kaudu. Mulle meeldis, sai uusi tutvusi ja uutes kohtades käia.

Tallinnas oli põhikoht alati loomaaed. Mäletan veel seda vana tõelist karuselli. Ma tahtsin nii väga karusellitada, aga alati läks mul süda pahaks. Veel tehti pargis fotosid: pandi laps mängulennukisse või autosse või hobuse selga. Need on mul kõik ilusti alles.

Esimest korda käisin viieselt emaga Estonias „Luikede järve“ vaatamas. Hiljem tulid jääballetid ja moedemonstratsioonid Kalevi spordihallis. Sõideti asutuse bussiga. 1966.a. käisid isa ja ema isetegevuslastega Musta mere ääres. Mindi kultuurimaja väikse bussiga kolm nädalat. Kui nad tagasi tulid sain esimest korda granaatõuna ja melonit. Seemnest istutasime potti sidrunipuu, mis kasvas muidugi ilma sidruneid tootmata läikivleheliseks taimeks ja pisikese küpressi.

Talvel sõitsime palju soome kelkudega. See oli lausa koolivaheaja ja pühapäevade meelistegevus. Kui piimamehed tulid meiereisse piima tooma, piimaplekid ree peal, siis küsisime sõidule. Oli nii mõnus, et vahest unustasime ära, et tagasi tuleb pikk maa jalgsi tulla. Siis külm näpistas, tee ääres olid lumeredelid, mis hoidsid suuri hangesid kinni ja telefonitraadid undasid. Oli nii vaikne ja päike värvis taevaserva pikkamööda punaseks.

Aia pealt lumehange hüppamine oli julgete tüdrukute ettevõtmine. Mitu paari dressipükse jalga, suusakampsun peale ja vähemalt kahed kindad otsakuti. Minu tark vanaema õmbles kinnastele sissepoole lambanahad, siis ei saanud pihud kohe märjaks. Algasime tavaliste hüpetega, sellele järgnesid tagurpidihüpped, hüpped silmad kinni ja kõige julgematele hüpped koos kukerpalliga. Tuppa sooja tulles olid püksid nii külmunud, et neesd võis ahjunurka püsti seisma panna.

Seesama hüppamine toimus suvel maal heinalakas. Ajal, kui vanaema tukastas. Kes siis ikka lapsi lakka heinavirna tallama lubas.

Veel üks tegevus tuletas ennast öösel meelde, see oli kiikumine. Alevimaja juures kiike polnud, küll aga paar maja edasi. See oli vist laste mänguväljakuks mõeldud ja raudtorude küljes oli kaks laudkiike. Kui kogunesid ainult tüdrukud, siis oli hoog madalam ja sai laulugi lastud. Aga kui kiusama tulid poisid, siis võisid nad kiikuvatele plikadele kohe "tuule alla teha". Ja siis algasid nende demonstratsioonesinemised. Ikka kes hüppab suurem hoo pealt ja kes kaugemale. Meie olime pealtvaatajad, kui mehepojad tegusid tegid.

Järgmine, tõeline külakiik ehitati Müürikule. Sellest sai soojade õhtute traditsioon. Ilmselt oli meid päris suur kambake, kuid kiik oli ka suur. See oli veel see aeg, kus noor inimene ei karda mitte midagi. Eriti koos kaaslastega.

KUIDAS MA TREENIMA HAKKASIN

Olen füüsilisest tegevusest juba väiksest saati hoolinud. Kuigi see üks jalg ja ema hirm ei andnud erilist julgustus. Kooli võimlemistundi mind algklassides ei lubatud. Aga polnud lugu, see oligi mingi titekas. Mina alustasin ise. Ja alustuseks palusin onul Leningradist osta hüppenööri. Vanaema kummelimuru oli ideaalne ja pärast esialgseid ebaõnnestumisi (no täitsa võimatu oli algul hüpata ilma nööri kinni jäämata) tegin juba kunsttükke küll jalad koos, küll risti, küll ühel jalal.

Järgmine oli hula hula rõngas. See oli tõeline liikumise harjutaja ja selja sirge hoidja. Rõngaga sai keerutada ümber keha, ümber kaela, ümber käe ja sai sealt üle hüpata. Minu eesmärk oli maja lapsed imetlema panna ja oma suvel õpitut demonstreerida. Alevis saimegi võistluse korraldada, sest minu isal oli nn. lennuki kell, millel stopper peal. Kõige kadedamad olid millegipärast vanemad poisid.

Kuna mind alguses rahvastepalli mängima ei võetud, sest kartsin palli hirmsasti, ei leppinud ma selle ülekohtuga. Suured poisid , kaasa arvatud mu onupoeg isegi narrisid mind inietute sõnadega nagu „lombakas” ja „tirilimps-poolteist”

Nüüd tuli kõvasti treenima hakata. Selleks sobis suurepäraselt vanaema palkmaja otsasein, kus ainult väike sahvriaken. Alustasin pallikooliga. Ikka kergemad harjutused ees ja raskemad järgi. Kuna olin maal vennaga ja teisi lapsi polnud, siis mängu elavdamiseks mõtlesin pallikoolist osavõtjatele lastele nimed. Ikka nii, et need, kes mulle meeldisid, neil läks paremini ja keda ma ei sallinud, neil halvemini. Lugesin punkte ja kandsin vihikusse. Kaks aastat suvetööd ja julgesingi poistega koos palliplatsile minna.

Tallinna tädi Leidast oli maale jäänud eestiaegseid ajakirju. Ühes olid väga naiselikud võimlemisharjutused kodustele prouadele, et figuuri hoida. Minu ülekaal oli küll olematu, kuid harjutused kõlbasid ikka proovida. Vedasin tagumise toa põrandale vanaisa lambanahkse kasuka. Peale andis vanaema vana vatiteki. Sellel matil hakkasin siis turiseisu, silda jm. proovima. Kõige lõbusamaks osutus ikka jalgade loopimine vastu seina ja peapeal seismine.

Praegu ma tean, et niimoodi päästsin ma oma selga kõveraks kooldumisest.

Esimesed suusad kauplesin kümne aastaseks sünnipäevaks. Need olid ühe rihmaga ja saapa ümber pandi tavaline pesukumm. Ema arvas, et ongi alguseks hea, las laps mängib. Läksin siis mäele ja juhtus see, mis vist igal algajal. Ei ma libisenud kusagile vaid aina koperdasin suurtel jalus. Hirm oli ka , isegi poole mäe pealt ei julgenud üritada. Oh milline õnnetus ja ebaedu. Mina poleks olnud mina kui sellega suusad nurka oleksin visanud.

Talvisel koolivaheajal, nagu natuke valgeks läks, panin suusad jalga ja sõit läks paari kilomeetri kaugusele Renne mäele. Üksinda oli julgem, alguses ikka kükakil ja siis juba püsti.

Lõpuks jõudsin niikaugele, et tassisin mäele kaasa nelja aastase venna. Ta oli väga tubli, ei nutnud ega virisenud isegi koduteel. Küll ma siis ema käest sain, sest kuuekümnendate aastate talved olid külmad, mitte sellised kui praegu.

Uisutamiseks oli alevi keskel kutsekooli juures olev liuväli. Elektrikuteks õppivad poisid olid sinna paigutanud värvilised tuled ja aknast lasti muusikat. Kasvõi kiusu pärast tuli õppida uiskudel seisma. Iga korraga läks asi paremaks. Nii et õhtuti ei mingit toas konutamist, ikka õue. Olid ju igaühel oma sümpaatiad, kasvõi mõttes.

Suvel telkisime isaga mitu aastat Peipsi ääres. Mootorratta peale pandi telk ja magamisriided ja kastrul ja sööginõud ja kohapeal oldi vähemalt nädal. Leningradi peresid oli terve rannäär täis, neil oli uhked autod ja telgid ja isegi autokärud, millel telk ja mingid gaasipliidid ja koerad. Nii nad elasid seal terve suve ja korjasid mustikaid ja seeni.

Tallinna kaubamajal oli Võsul suvila ja isa vend võttis meile sinna toa. Nii saime ühel suvel nädala aega Võsul puhata.

Seljas onupojale väikseks jäänud pluus, ei kusagil mingeid satse - pitse. Vaene ema!

Isaga sulgpalli mängimas Võsu rannas

Suvitamine ei maksnud midagi. Mäletan, et käisime hommikuti piimasaalis saiakesi söömas. Ju see pidi odav olema, sest minu isa ja ema olid madalapalgalised. Ema töötas raamatupidajana ja kui ta vahest Rakveresse panka pidi minema, võttis mind kaasa. Siis me sõime linna piimasaalis kooke ja nurgas oli mänguautomaat plaatidega.

Minu riided

Esimesed riided õmbles mulle ema. Ta rääkis punasest sametmantlist ja pisikestest satsidega kleitidest. Veel oli mul jänesenahkne kasukas, mida isegi uduselt mäletan. Uus kleit tehti alati suveks surnuaiapühaks. Vast seitsme aastaselt osteti mulle sinine kapronkleit, selline krobeline ja kange. Veel mäletan sinist madrusekleiti, suure valge kraega.

Päris väiksena olid mul ka rahvariided. Kahjuks pole jälle ühtegi pilti. Ka ema ei mäleta, kas need rahvariided sai rahvamajast sugulase pulmadeks laenatud või olidki minu omad.

Koolivormiks oli algkoolis triibuline pluus, must seelik ja põll. Ka must pluus, valge kraega ja must seelik. Pluusid käisid nööpidega seeliku külge. Muidugi algklassides käisid riietuse juurde sukad ja pihik. Mantlid osteti mulle Tallinnast ja nende eest hoolitses vanaema õde.

Kuna mu tädi töötas kingapoes sain esimesed tšehhi botikud juba 10 aastaselt. Need olid valged, laste omad ja maksid 5 rubla. Kummikute saamisega käis kaasas lugu, õieti suur nutulugu. Ema ei tahtnud valgeid kummikuid, ta ütles, et need lähevad kohe mustaks ja koledaks. Nutsin ja jonnisin siis niikaua kuni sain oma tahtmise, sest ema soovitatud lillad kummikud poleks minu arvates mitte üks raas sobinud minu sinise mantliga. Mantel oli selline imelik poroloonist ja kange, seest nagu saunašvamm.

Täiskasvanute kummikud olid lillat värvi, maksid 11 rubla, need sain hiljem.

Koolivormi peal kandsin algkoolis onunaise kudumisaparaadiga kootud ühevärvilisi kampsuneid, sest talvel oli koolimaja külm. Suusakampsunid tehti ka aparaadi peal, need käisid üle pea ja väikse lukuga. Vabaaja põhiriie olidki dressipüksid ja kampsun.

Peol käidi koolivormi valge pluusiga ja plisseeritud seelikuga. Seda seelikut hoiti kapis kapronsuka sees, et kortsu ei läheks. Koolis pidid sussid jalas olema.

Sellel pildil olen kümne aastane, piduliku pluusi ja seelikuga

Hiljem, kui ema endale uue kleidi tellis, siis ostis alati nii palju riiet, et mina sain ka õmblejalt kleidi või seeliku. Mingil ajal kaunistati kleite litritega ja pärlitega. Sukkpükse polnud ikka veel. Hirmsad asjad olid masinal kootud sukad, mis olid karedad ja mida kanti teiste sukkade peal ja sealt, kus jalg oli ülevalt paljas, nad hõõrusid.

Algkoolis käisime talvel viltidega, hiljem tulid nn“hüvasti noorused“. Mul olid sellised armsad poevildikesed, peal tikitud lilled ja muster. Nendega tohtis muidugi ainult koolis käia. Lumehange jaoks olid tavalised musta värvi kapukad, sees sada paari villaseid sokke. Hiljem ilmusid kaubandusse paksud sukkpüksid, mis olid ruudulised ja sellisest materjalist, et vastu karedaid koolipinke nühkides tulid pikad nailonniidid välja ja pool säärt võis ära kaduda.

Suuremad tüdrukud käisid talv läbi Tšehhi botikutega. Suvised jalanõud olid tennised. Suusasaapad kingiti mulle koos suuskadega 1965. a. Ja need olid punaste ja valgete triipudega tšehhi saapad. Osteti ikka mitu numbrit suuremad. Uisutamine oli ka õhtuti populaarne ja kooli juures oli muusikaga liuväli. Uisud olid onunaise omad, musta värvi, mingi vene toode.

Isa käis meil 1967. a. Soomes. See oli unustamatu. Ta tõi mulle musta nailonkile ja valge nailonpluusi ja kolmeaastasele vennale ka nailonpluusi ja kile. Endale ja emale tõi nailondressid ja mitu päevasärki. Isegi naabrid käisid vaatamas, mis materjal see selline on,mida pole vaja triikida.

1966 a. tuli uus koolivorm: hall pluus ja sinine pihikseelik, pidulik oli valge pluus. Osa tüdrukuid kandis ka ilma pihaosata seelikut. Sel ajal hakati kitsaid ja lühikesi riideid kandma koos lühikese poisipeaga. Need tüdrukud, kes paistsid välja vanemad, õmblesid ise igasususeid seelikujupatseid. Moodi tulid masinal kootud villased ja karedad kampsunid. Vot sellised

Tööõpetuse tunnis õmblesime viiendas klassis põlle, kuuendas öösärgi ja seitsmendas pluusi, kaheksandas vist kudusime mingi riietuseseme.

See pluus oli ikka paras „röögatus” küll, mingist mustlasemoodi bembergist

Siin on kaheksanda klassi tüdrukud esinemas

ja siin lõpuekskursioonil Saaremaal

Kuidas ma esimese näidendi lavastasin

Ema töökohaks oli kahekorruseline hoone, mille alumisel korrusel asus nn. punanurk. Tegelikult oli see lihtsalt suurem ruum, kus korraldati koosolekuid ja pidusid. Enne nääre tuli mul omast arust hea mõte teha asutuse laste nääripuul väike eeskava. Arvan, et olin siis 12-13 aastane. Otsisin selleaegsest kogumikust „Laste Sõna” näidendi, mille tegelased, loomad, sõidavad bussiga. Kuna mul seda raamatut endal pole, siis täpselt süžeed ei mäleta, aga tegemist oli rebaseema ja rebasepreiliga ja veel mõningate loomadega. Haarasin mängu (minu jaoks oli see tõeline mäng) oma sõbrannad ja veel mõned tüdrukud ning proovid võisid alata. Ise jätkus mul kogu oma edevuse juures niipalju mõistust, et mitte peaosa endale krabada, vaid lavastajaks jääda. Bussi tegime nii, et panime toolid kahekaupa kõrvuti nagu istmed ja kõige ees istus bussijuht, kellel päris rool (ilmselt isa või onu aitas muretseda).

Kuna tegemist oli ikkagi nääripeoga, siis lisaks näidendile otsustasin kavasse midagi ajakohast lisada. Selleks sai laul (Ellen Niit)

„Lumi lendab, lumi keeb, lumi keerleb suusateel,

Liugle , liugle libe suusk,

Aita leida näärikuusk.

Mets on rõõmsa jumega,

Tuul lööb tantsu lumega.

Tule pilvist välja kuu,

Aita leida nääripuu.

Tore on siin metsa sees,

Kuused taga, kuused ees,

Oksad tasa liiguvad,

Sahisedes kiiguvad.

Tukub kuusk näeb nääriund..

Tasa okstelt puistab lund,

Vaikses tuules kahiseb,

Lumesajus sahiseb

Oi sa kaunis kuuseke,

Sinu viime koju me

Ei me otsi enam muud,

Pole ilusamat puud

/kirjutasin selle praegu, 40 aastat hiljem, peast/

Kindlasti viidi puu hiljem koju ja ehiti ära ja siis võis näärivana tulla.

Loo mõte oli selles, et panna saali mitu kuuske, et metsa imiteerida. Ja siis kaks last, poiss ja tüdruk, läksid endale puud otsima. Nemad käisid ringi ja meie laulsime. Kuidas tahaks kuulda ühegi selleaegse täiskasvanu muljeid, aga ei oska kelleltki küsida. Kahjuks ei avaldanud see minu emale mingit muljet.

Ise olin väga rahul ja rõõmus. See oligi kõige tähtsam.

Hiljem koolis sain enda annet veelgi arendada kui kirjanduskarnevalil lavastasin meie klassi lastega raamatust „Kolm paksu” ühe episoodi.

Kultuurimajast

Kõik peod peeti kultuurimajas, mis oli suur ja ilus, ehitatud 1912. Kultuurimajas oli ka laste raamatukogu ja täiskasvanute raamatukogu Laste raamatukogus hakkasin käima juba enne kooli.

Saalis näidati kino. Pileteid müüdi enne seansi väikesest kassaluugist. Multikad oli ühel nädalapäeval, maksid 5 kopikat. Täiskasvanute filmid algasid tavaliselt kell seitse õhtul. Kui oli nõutud film, siis kordusena näidati seda veel kell üheksa. Nõukogude lastele mõeldud filmid algasid kell viis. Nii kaks korda nädalas ja pühapäeval päeva aeg. Kella seitsmestel ja pühapäevastel filmidel oli ees kohustuslik dokumentaalfilm, mis maksis lisana 10 kopikat ja vahepeal saali ei lastud. Kui hakkasid tulema kahe seerialised india filmid, siis need maksid 40 kopikat. Lapsi lubati ka õhtul kinno, aga mitte kell üheksa. Mäletan nõukogude komöödiaid „Operatsioon Õ“, prantsuse komöödiaid ja prantslaste „Kolm musketäri“. Kinol, kui ajaviitel oli noore inimese kujunemisel tähtis koht.

Kooli peod olid sellised, et alguses oli pikk eeskava ja pärast maki saatel tants, kust nooremad pidid ära minema.

Peol tantsisime ikka poistega. 60-ndate teisel poolel olid kõige populaarsemad Horoskoobi laulud: Heidi Tamme, Uno Loop, Kalju Terasmaa, Helgi Sallo ja muidugi kõigi tüdrukute lemmik Jaak Joala.

Vahepeal toimus mingi kampaania, et tuli maksta mingi rahasumma ja siis said postiga kõikide horoskoobi lauljate pildid koos autogrammidega. Need olid meil kõigil.

KUIDAS MINUST SAI RAAMATUKOGUHUVILINE

Vanemad maja lapsed käisid raamatukogus ja ka mina tahtsin näha, mis see kogu on. Nii vantsisin teiste sabas kultuurimajja teisele korrusele. Kogusid oli kaks, suurtele ja lastele. Meie läksime lasteraamatukogusse, kus töötas tädi Juta. Ega ma seda alguses ei teadnud. Kadusin kohe suurte riiulite vahele. Kuigi mul viieselt oli lugemine selge ja kodus päris palju raamatuid võttis see kõrgete riiulitega ruum ikka silmad kirjuks. Mäletan, et kandsin sel ajal ema kootud punast pika tutiga mütsi. Äkki kuulsin kui minu poole pöörduti: „ja kes see päkapikk siis siin toimetab?” Ütlesin, et tahan ka endale raamatuid koju lugeda viia. Ja uskuge või mitte, nii sain ma viie aastaselt lugejakaardi millele trükitähtedega allkirjaks LIINA. Tegelikult oli raamatukogu juhataja tädi Juta minu meelest kõige ilusam ja targem inimene. Algklasside juhataja oli meil selline emalik-ümarik, aga Juta oli kaunis oma mustade juustega, alati moodsalt riides ja tal oli lummav hääl.

Raamatukogu oli pisike omaette maailm ja jäi minu saatjaks pikaks ajaks.

KUIDAS MA PÕIALPOISSI TEGIN

Ema laulis mul kultuurimaja naisansamblis ja laulukooris. Vähemalt kaks korda nädalas olid proovid kuhu ka mina tohtisin kaasa minna lubadusega, et ei tüüta ega kola mööda maja ringi.

Kuskil taga ruumides tegid aga näärietenduse proovi päris pöialpoisid ja Lumivalguke Maie Orava, kes siis kandis Veldi perekonnanime, juhendamisel. Neil olid vahvad riided ja käes pisikesed laternad, millel värvilised paberid klaasideks. Juba selle laterna pärast olin valmis pöialpoisiks hakkama. Ühel õhtul see õnnestuski. Lihtsalt üks poiss oli haigeks jäänud, aga näidendis pidi neid ju seitse olema. Pandi siis minule riided selga ja anti latern kätte. Kuna olin laste hulgas kõige pisem, sest teised käisid koolis, sain koha saba lõppu. Aga sellest polnud midagi. Tegin kõik täpselt nii, nagu suured ees.

KUIDAS MIND MANNEKEENIKS EI VÕETUD

Minu ilus ja noor tädi töötas pärast keskkooli universaalkaupluses müüjana. Ma ei tea kellelt pärines idee korraldada moedemonstratsioon. Kultuurimajja ehitati isegi poodium pingiridade vahele mida mööda nn. kohalikud mannekeenid eesotsas minu tädiga, käima pidid. Oh kuidas ma tahtsin ka sinna poodiumile, uhked poeriided seljas ja juuksed lokitud. Läksin siis tädi juurde küsima, kas nad rohkem lapsi ei võta. Ei võetud, olid vaid kaks lokkis peaga tüdrukut. Sellega lõppes mu mannekeenikarjäär enne kui sai alata.

Kuidas me juubelilaulupeol käisime

Meil oli tugev laulmisõpetaja ja heatasemeline lastekoor, juubelilaulupeole 1969.a. saime ka. Selga pidime panema rahvariided, aga meile need üldse ei meeldinud ja me ei saanud aru, miks kogu aeg meid pildistati ja filmiti kuigi teistel olid meie arvates hoopis ilusamad kleidid.

Üldlaulupeole eelnes rajoonisisene pidu Rakveres Vallimäel. Juba see oli sündmus omaette, mis siis veel suvel oodatavast rääkida. Ema ja isa kahtlesid esialgu, kas pean ikka oma haige jalaga nii pikka rongkäiku vastu, kuid mina ei mõelnud hetkekski ennast sellest lõbust ilma jätta. Ema, isa ja onu pere olid tänava ääres vaatamas ja hõikasid mulle tervitusi. lehvitasin rõõmsalt vastu ja püüdsin hästi krapsilt kõndida.

Rongkäigule eelnes üks ebameeldiv insident. Nimelt nõudis õpetaja, et meil oleksid kindlasti peas lintidega pärjad. Oi kuidas me neid häbenesime ja ära peita tahtsime. Aga õpetaja poolt tuli kõva käsk: kellel pärga pole, see rongkäiku ei saa.

Rahvast oli laululaval nii palju, et me Aivega ei leidnud oma koori omasid üles. Läksime siis noorte orkestri juurde lavaaugu lähedale. Seal oli huvitav pillimängijaid jälgida. Mäletan kantaati "Meie aed", sest seda õppisime minu meelest terve aasta. Arvo Pärdi loodud muusikale oli välja antud eraldi raamat, kust siis oskajad said noodist laulda ja meie näpuga rida ajada. Meeles tänapäevani:

Meie kooli katseaias lapsi ootab töö

oled porgandi või peedi peale maias, maias

kaasa löö..

võta kätte kastekann,

võta kätte kastekann

võta kastekann või reha

tööd on teha

palju teha tööd

Arvan, et dirigeeris Ellerheina juht Kaljuste. Ja siis tuli Ernesaks. Ühendkooride aeg me lavale ei mahtunud. Seisime peaaegu rahva vastas väljakul.

Muidugi jäi veel meelde see, et osavõtja lint rinnas võis trammiga ja bussiga tasuta sõita. Küll me siis õhtuti sõitsime!

Ega me koolis ainult laulnud, ikka tantsisime ka.

Vahetundidel lasid poisid raadiosõlmest muusikat ja tantsiti, tüdrukud omavahel, kuigi tantsukursusel käisid poisid ka. Oli aeg, kus populaarsust hakkasid võitma Horoskoobi laulud. Eks neid siis leierdati lõpmatuseni.

Minul oli aga lemmikuks Sinatra: on süüdi kogu loos vaid see, et peole tulid koos sel õhtul minuga sa...(eesti keeles laulis ilmselt Terasmaa). Kuid see on juba teine teema, kus lauludest ja laulikutest räägin.