Olin üksi uues kodus, arvatavasti viie-kuue aastane. Elutoas, ehk suures toas akna all seisis suur kirjutuslaud. Sellel olid mustade käepidemetega sahtlid ja keskmine, suur sahtel käis lukus. Arvan, et seal hoidsid isa - ema eluliselt tähtsaid dokumente nagu passid, abielutunnistus ja kindlasti hoiuraamat. Lauda kattis roheline lauapaber, mida vahetati, kui see ära pleekis. Alguses oli paber knopkadega kinni ja ikka nokkisin ma mõne neist ära. Siis otsustas isa mu üle kavaldada ja laua peale tekkis klaas, mis kattis paberi täielikult. Klaasil ei olnud teravad servad, vaid mõnusad, mille vastu sai näppe libistada. Klaasi alla topiti tähtsaid suurte inimeste teateid nagu kalender. Proovisin seda sealt kätte saada, kuid klaas oli raske. Loomulikult oli laua peal laualamp ja kõige kõige tähtsam- must telefoniaparaat. See salakaval masin kummitas mind juba ammu, kuid vanemate kodus olles oli võimatu talle läheneda. Kui ta tirts - tirts tegi ja ema toru tõstis, pandi see ükskord minu tungival soovil vastu minu kõrva. Ja kujutage ette, toru rääkis Määri vanaisa häälega.
Tähelepaneliku plikana olin suurte tegemisi jälginud. Lihtsalt tuli ühe käega toru kõrva äärde tõsta ja teisega aparaadi peal olevat vänta vändata. Ja siis rääkida ja rääkida. Mõeldud tehtud. Kuna vanemad olid tööl, oli kõigepealt tarvis tooliga lauale ronida, sest muidu ei ulatunud telefonini. Ja nüüd see algas! Toru pihku , vänt kätte ja... „Hallo, keskjaam kuuleb, mis numbrit te soovite,” vastas naise hääl toru teises otsas. Kuna olin julge tüdruk ei pannud ma toru ära, vaid ütlesin: „Ma tahan emaga rääkida.“. Tädi ei löönud käega, vaid küsis, mis mu ema nimi on ja kus ta töötab. Vastasin, et ema nimi on Ellen ja ta töötab Jotis (RTJ oli selleaegne masinatraktorijaama nimetus). Tädi palus mul oodata ja ei läinudki kaua aega kui juba kostis telefonis ema hääl. Ta oli muidugi ehmunud, aga samas ka uhke, et mu kõne õnnestus. Kui väike ja üksteist tundev oli ikka selleaegne alevi rahvas.
No comments:
Post a Comment