Tegelikult tundub mulle, et olen kogu aeg vee peal seisnud. Loomulikult nii see pole, aga mine tea. Meie kodu ligidal olev ainukene veekogu on Porkuni järv. Isa mul suur ujuja võttis isegi lõunasöögi ajal mind mootorrattale ja padavai Porkunisse. Kuna mäletan, et ema jäi pisivennaga koju pidin olema seitsmene. Seal ma siis sulistasin ja mingi rõngas oli mul ilmselt ka ümber kõhu, et kui isa üle järve tiiru tegi ei peaks ta minu pärast kartma. Ja vett ei kartnud ma tõesti. Suvistel pühapäevadel sõideti asutuse autoga Peipsi äärde. See oli oodatud meelelahutus nii täiskasvanutele ja eriti lastele. Mehed võtsid kaasa kaardid ja õlled, naised pakkisid toidud ja nii võis sõit alata. Ega meid palju sinna presendiga kaetud veoauto kasti mahtunud, rohkem oligi oma maja rahvas. Sellest ajast on minu sisse jäänud suur Peipsi igatsus ja armastus. Hiljem, kui isal juba külgkorviga mootorratas oli, siis said need sõidud pere traditsiooniks. Ema koos väikevennaga külgkorvis kaitsva presendi all ja „suur” mina tagaistmel, kiiver peas. Sõita oli pea sada kilomeetrit kruusateed, et Kauksi jõuda.
Oh, mis annaksin, kui saaksin seda veel isa seljataga istudes korrata, sees kümneaastase hing ja rõõmud!
Ema ei suutnud niipalju vees käia kui mina oleksin soovinud. Õnneks oli Peipsi väga sõbralik ja sügavaid kohti polnud vaja karta. Isaga oli mul selline kokkulepe, et lähen lõuani vette ja siis pööran ringi ja hakkan tagasi ujuma. Alles vanemast peast tohtisin päikesele vastu ujuda, nii et põhi võis kaduda.
Pärast kolmandat klassi saadeti mind järjekordselt kuuks ajaks pioneerilaagrisse. Seekord Jõgevamaale Luuale. Elasime mõisahoones, kus oli metsanduskool ja meid valvasid kivist lõvid. Matkamas käisime Palamusel Tootsi radadel ja iga päev kui vähegi ilma oli saime järves supelda. Asi ei piirdunud ainult suplusega, vaid meile tehti ujuma õpetamise kursused. Sirge keha tuli vette libistada, nägu vette panna ja sirgete jalgadega siputada. Oli tüdrukuid, kelle jaoks see oli ilmselt õudusunenägu. Aga mitte mulle.
Leidsin Luualt ühe pildi ka.
Õnneks oli mul must võimlemistrikoo, mitte kirjud sitsipüksid.
Ja teine pilt matkast Palamusele. Istun suure tüdruku süles. Nii nägid välja 1966 aasta tüdrukud, meid oli nii linnast kui maalt. Selliseks, lühikeste pükste või pikkade dressidega jäin ma veel mitmeks aastaks.
No comments:
Post a Comment