Meie tublid kasvatajannad otsustasid kevadel maha saada Pöial-Liisi näidendiga. Kuna üritus oli suurejoneline, siis toimus etteaste kultuurimaja lava peal. Aga enne seda oli palju pisaraid, nagu osade jagamisel ikka. Arvasin kohe, et ega ma peaosa ei saa, aga salamisi ikka loodsin. Kui siis etenduse lõpul rivaal laval kummardas ja kingiks suure nuku sai torkas kadeduseuss mind ikka tugevasti. Jätkus ju minule ainult mingi haldja kõnetu osa, kus jälle marlikleitides tuli üle lava hõljuda. Ema oli küll andnud oma parima ja pannud liblikatiibade servadesse traadi, nii et mul olid eriti uhked tiivad. Aga mis on üks haldjas Liisi kõrval, kes sai lõpuks ka printsi. Kahjuks pole sellest peost ühtegi fotot.
„Pöial Liisi” ja „Piibeleheneitsi” olid vaieldamatult mu lemmikraamatud. Aga raamatutest minu elus tuleb hiljem juttu.
No comments:
Post a Comment