Vüike-Maarja Keskkooli 1 a klass 1963 aasta kevadel. Klassijuhataja Koida Bork
Olin kodune laps kui 1960-ndal aastal alevisse mugavustega korteri saime: veega kemps, vann, telefon. Ja majas palju enam-vähem ühevanuseid lapsi. Üleval korrusel elas lasteaia juhataja kahe minuvanuse tütrega. Ütlesin siis emale, et ka mina kavatsen lasteaeda minna, sest teised käivad. Ema ei teinud kuulmagi, aga mina mõtet ei jätnud. Nii settisingi ühel hommikul, pärast seda kui ema oli tööle läinud, endale omast arust kõige ilusama nn. helesinise kapronkleidi selga ja läksin lasteaeda. Kasvataja oli tark naine, minema mind ei kupatanud, eks pärast räägiti asjad sirgeks. Oma viieaastase arunatukesega olin taibanud, et kui midagi konkreetset tahad läbi viia, siis on seda targem teha ise ja ilma täiskasvanuteta. Terve aasta sain toredas Väike-Maarja lasteaias käia kuni kätte jõudis viimane augustikuu päev. Siis korraldati pidu kooliminejatele, söödi torti, kingiti lilli ja peeti kõnesid. Mulle tundus, et midagi väga ebaõiglast on jälle toimumas, sest kuueaastast „mind“ kooliminejaks ei tituleeritud. Õhtul kodus mõtlesin selle ebaõigluse üle järele, poetasin mõne pisaragi ja otsustasin asjale anda omapoolse lahenduse.
Ja see toimus järgmisel hommikul, kui ema oli tööle läinud. Panin selga oma teise ilusa kleidi, roosalillelise, sikutasin jalga vastikud valged põlvikud ja asusin üle tee olevasse koolimajja asja uurima. Saalis olid vanad lasteaiakaaslased, poetasin ennast nende kõrvale pingile. See, et mulle keegi Aabitsat ei andnud, mind ei seganud. Kui õpetaja lapsed sappa võttis astusin nende järel klassi. Kõik hakkasid ennast pinkidesse paigutama ja siis küsis õpetaja minult, et kas tulin vanemat venda või õde kooli saatma. Vaatasin teda kui suurt arusaamatust, sest olin üksik laps ja vastasin, et ei, ma tulin ikka ise kooli. Päev oli huvitav, joonistasime ja kirjutasime. Lõpuks läksime koju.
Igaks juhuks ma emale-isale ei rääkinud, et käin nüüd koolis. Aga alev oli väike ja hommikuks oli emal lugu teada.
Edasine jutt on juba ema jutusalvest: 1962 aastal olid ette nähtud kindlate õpilaste arvuga klassid. Kahjuks oli kaks last puudu, et saaks moodustada kaks klassikomplekti. Nüüd andis minu käitumine mõtte otsida veel üks kuueaastane lasteaialaps, et moodustuksid nii A kui B klass. Selleks tüdrukuks sai sõbranna Aive. Kust emmed koolivormi hankisid oli juba nende mure, aga nädala pärast istusime oma sinisetriibulistes pluusides, mustades seelikutes ja põllekestega, rõõmsalt jalgu kõigutades, koos koolipingis.
Kahjuks kahe nädala pärast lõppes lugu sellega, et Aive oli hommikul koolivormi asemel lasteaiakleidi selga pannud ja sinna tagasi mängima läinud.
Aga sellest polnud midagi, A ja B klass olid moodustatud ja eks käis normaalne laste kadu selle ajaga kaasas.
Kõige rohkem olin hädas igasugu käeliste tegevustega. Mulle kohe mitte üks raas ei meeldinud joonistamine ja kleepimine. Millegipärast pidas ka joonistusõpetaja mind lootusetuks. Küll ei meeldinud talle minu ploki valge kriitpaber, kuhu tema arvates pliiatsid peale ei hakanud, küll midagi muud. Sellest ajast ei oska ma pliiatsit ja värve kätte võttes loominguline olla. Kirjatehnika oli ka igavene ikaldus. Lahtise sule ja pingi küljes oleva tindipoti abiga pidime kauneid tähti maalima. Näpud pidevalt tindised, kuivatuspaber abiks, nii see kalligraafia käis. Hoopis huvitavam oli matemaatika. Kuna lugesin sel ajal juba pakse muinasjuturaamatuid, pandi mind nii nagu lasteaiaski teistele ette lugema. Siis oli uhke tunne, aga praegu mõtlen:oi seda õpetaja kavalust, tema sai puhata.
No comments:
Post a Comment