Ema töökohaks oli kahekorruseline hoone, mille alumisel korrusel asus nn. punanurk. Tegelikult oli see lihtsalt suurem ruum, kus korraldati koosolekuid ja pidusid. Enne nääre tuli mul omast arust hea mõte teha asutuse laste nääripuul väike eeskava. Arvan, et olin siis 12-13 aastane. Otsisin selleaegsest kogumikust „Laste Sõna” näidendi, mille tegelased, loomad, sõidavad bussiga. Kuna mul seda raamatut endal pole, siis täpselt süžeed ei mäleta, aga tegemist oli rebaseema ja rebasepreiliga ja veel mõningate loomadega. Haarasin mängu (minu jaoks oli see tõeline mäng) oma sõbrannad ja veel mõned tüdrukud ning proovid võisid alata. Ise jätkus mul kogu oma edevuse juures niipalju mõistust, et mitte peaosa endale krabada, vaid lavastajaks jääda. Bussi tegime nii, et panime toolid kahekaupa kõrvuti nagu istmed ja kõige ees istus bussijuht, kellel päris rool (ilmselt isa või onu aitas muretseda).
Kuna tegemist oli ikkagi nääripeoga, siis lisaks näidendile otsustasin kavasse midagi ajakohast lisada. Selleks sai laul (Ellen Niit)
„Lumi lendab, lumi keeb, lumi keerleb suusateel,
Liugle , liugle libe suusk,
Aita leida näärikuusk.
Mets on rõõmsa jumega,
Tuul lööb tantsu lumega.
Tule pilvist välja kuu,
Aita leida nääripuu.
Tore on siin metsa sees,
Kuused taga, kuused ees,
Oksad tasa liiguvad,
Sahisedes kiiguvad.
Tukub kuusk näeb nääriund..
Tasa okstelt puistab lund,
Vaikses tuules kahiseb,
Lumesajus sahiseb
Oi sa kaunis kuuseke,
Sinu viime koju me
Ei me otsi enam muud,
Pole ilusamat puud
/kirjutasin selle praegu, 40 aastat hiljem, peast/
Kindlasti viidi puu hiljem koju ja ehiti ära ja siis võis näärivana tulla.
Loo mõte oli selles, et panna saali mitu kuuske, et metsa imiteerida. Ja siis kaks last, poiss ja tüdruk, läksid endale puud otsima. Nemad käisid ringi ja meie laulsime. Kuidas tahaks kuulda ühegi selleaegse täiskasvanu muljeid, aga ei oska kelleltki küsida. Kahjuks ei avaldanud see minu emale mingit muljet.
Ise olin väga rahul ja rõõmus. See oligi kõige tähtsam.
Hiljem koolis sain enda annet veelgi arendada kui kirjanduskarnevalil lavastasin meie klassi lastega raamatust „Kolm paksu” ühe episoodi.
No comments:
Post a Comment