Imeilusal kevadpäeval kui kool tundub vana nuhtlusena ja kõik lapsed kibelevad õue, pidime meie viksilt koolipinki nühkima. Küllap saatis ka kirjanduse õpetaja Eduard Leppik igatsevaid pilke läbi päiksekullase õpetajate toa akna. Igatahes tekkis tal idee, mis vajas teostamist. Tund tuleb läbi viia õues. See oli sel ajal ennekuulmatu. Kogundada 12 aastased jõnglased enda ümber, panna nad puudevirnale istuma ja hakata rääkima Kreutzwaldi muistenditest ja muinasjuttudest. Miks see mulle nii kangesti meelde jäi kui üks koolipõlve ilusamaid tunde? Aga sellepärast, et sealsamas palgihunnikul sellesama tunni ajal lavastasime muinasjutu „Vaeslapse käsikivi“. See käis väga lihtsalt. Jagasime osad ära. Vaeslaps, sant, perenaine. Mina lugesin ja teised tegid sõnatut tegevust. Tulemus oli igatahes tore. Ja nüüd, 2006 aastal arvan, et Mikk Sarv oma õuesõppimise projektiga oleks juba siis meie õpetaja üle uhke olnud.
Seitsmes klass. Imestama paneb, et enam ei kanta pioneerirätikuid või "kaltse" nagu halvustavalt ütlesime.
No comments:
Post a Comment