Kõik peod peeti kultuurimajas, mis oli suur ja ilus, ehitatud 1912. Kultuurimajas oli ka laste raamatukogu ja täiskasvanute raamatukogu Laste raamatukogus hakkasin käima juba enne kooli.
Saalis näidati kino. Pileteid müüdi enne seansi väikesest kassaluugist. Multikad oli ühel nädalapäeval, maksid 5 kopikat. Täiskasvanute filmid algasid tavaliselt kell seitse õhtul. Kui oli nõutud film, siis kordusena näidati seda veel kell üheksa. Nõukogude lastele mõeldud filmid algasid kell viis. Nii kaks korda nädalas ja pühapäeval päeva aeg. Kella seitsmestel ja pühapäevastel filmidel oli ees kohustuslik dokumentaalfilm, mis maksis lisana 10 kopikat ja vahepeal saali ei lastud. Kui hakkasid tulema kahe seerialised india filmid, siis need maksid 40 kopikat. Lapsi lubati ka õhtul kinno, aga mitte kell üheksa. Mäletan nõukogude komöödiaid „Operatsioon Õ“, prantsuse komöödiaid ja prantslaste „Kolm musketäri“. Kinol, kui ajaviitel oli noore inimese kujunemisel tähtis koht.
Peol tantsisime ikka poistega. 60-ndate teisel poolel olid kõige populaarsemad Horoskoobi laulud: Heidi Tamme, Uno Loop, Kalju Terasmaa, Helgi Sallo ja muidugi kõigi tüdrukute lemmik Jaak Joala.
Vahepeal toimus mingi kampaania, et tuli maksta mingi rahasumma ja siis said postiga kõikide horoskoobi lauljate pildid koos autogrammidega. Need olid meil kõigil.
KUIDAS MINUST SAI RAAMATUKOGUHUVILINE
Vanemad maja lapsed käisid raamatukogus ja ka mina tahtsin näha, mis see kogu on. Nii vantsisin teiste sabas kultuurimajja teisele korrusele. Kogusid oli kaks, suurtele ja lastele. Meie läksime lasteraamatukogusse, kus töötas tädi Juta. Ega ma seda alguses ei teadnud. Kadusin kohe suurte riiulite vahele. Kuigi mul viieselt oli lugemine selge ja kodus päris palju raamatuid võttis see kõrgete riiulitega ruum ikka silmad kirjuks. Mäletan, et kandsin sel ajal ema kootud punast pika tutiga mütsi. Äkki kuulsin kui minu poole pöörduti: „ja kes see päkapikk siis siin toimetab?” Ütlesin, et tahan ka endale raamatuid koju lugeda viia. Ja uskuge või mitte, nii sain ma viie aastaselt lugejakaardi millele trükitähtedega allkirjaks LIINA. Tegelikult oli raamatukogu juhataja tädi Juta minu meelest kõige ilusam ja targem inimene. Algklasside juhataja oli meil selline emalik-ümarik, aga Juta oli kaunis oma mustade juustega, alati moodsalt riides ja tal oli lummav hääl.
Raamatukogu oli pisike omaette maailm ja jäi minu saatjaks pikaks ajaks.
KUIDAS MA PÕIALPOISSI TEGIN
Ema laulis mul kultuurimaja naisansamblis ja laulukooris. Vähemalt kaks korda nädalas olid proovid kuhu ka mina tohtisin kaasa minna lubadusega, et ei tüüta ega kola mööda maja ringi.
Kuskil taga ruumides tegid aga näärietenduse proovi päris pöialpoisid ja Lumivalguke Maie Orava, kes siis kandis Veldi perekonnanime, juhendamisel. Neil olid vahvad riided ja käes pisikesed laternad, millel värvilised paberid klaasideks. Juba selle laterna pärast olin valmis pöialpoisiks hakkama. Ühel õhtul see õnnestuski. Lihtsalt üks poiss oli haigeks jäänud, aga näidendis pidi neid ju seitse olema. Pandi siis minule riided selga ja anti latern kätte. Kuna olin laste hulgas kõige pisem, sest teised käisid koolis, sain koha saba lõppu. Aga sellest polnud midagi. Tegin kõik täpselt nii, nagu suured ees.
KUIDAS MIND MANNEKEENIKS EI VÕETUD
Minu ilus ja noor tädi töötas pärast keskkooli universaalkaupluses müüjana. Ma ei tea kellelt pärines idee korraldada moedemonstratsioon. Kultuurimajja ehitati isegi poodium pingiridade vahele mida mööda nn. kohalikud mannekeenid eesotsas minu tädiga, käima pidid. Oh kuidas ma tahtsin ka sinna poodiumile, uhked poeriided seljas ja juuksed lokitud. Läksin siis tädi juurde küsima, kas nad rohkem lapsi ei võta. Ei võetud, olid vaid kaks lokkis peaga tüdrukut. Sellega lõppes mu mannekeenikarjäär enne kui sai alata.
No comments:
Post a Comment