Ääremaad

Ema kodu oli Väike-Maarjast 8 km. Pudiveres. See oli vaese Triigi sovhoosi osakond. Liinibuss peatus 3 km. kaugusel. Ema isal oli Vabadussõja eest saadud asunikukoht, kuhu ta ise maja ehitas. Vanaisa suri 1957.a ja talusse jäi vanaema ja alguses ka tema poja pere.

Majas ei olnud elektrit. Olid loomad, lehm, mullikad, sead, lambad, kanad. Pood oli mõisas, kino näidati ka mõisas. 1962 .a. kaotati 4-kl-kool. Talud jäid tühjaks, noored kolisid Väike Maarjasse või Simunasse, kus oli kool ja võimalus rohkem teenida kui sovhoosis.

Olin suviti palju maal. Vara hommikul käis õues hobusega piimamees, kes viis piima meiereisse ja andis raha. Oli selline piimaraamat, kuhu pandi kogused kirja. Ema ütles, et vanaema aitas oma piimarahaga ka meid, kui isa koolis õppis.

Vanaema sai pensionit 12 rubla, seda maksti üks kord kuus kui postiljon koju tuli. Ajalehed tulid mõisa, sest seal olid kõikide postkastid. Taludes elasid pensionärid ja vahest lapselapsed käisid neil suvel külas. Venelasi selles kandis polnud.

Meie karjamaa oli kaugel, poolteist – kaks kilomeetrit. Lõunaseks lüpsiks lehma koju ei toodud, vaid käisime karjamaal lüpsmas. Vanaema käis kahe ämbriga, kummaski viis liitrit, sest lehm andis palju piima ja lüpsti kolm korda päevas. Karjamaametsas kasvas maasikaid ja ligidal metsades käisime vaarikal.

Talvel oli tee tihti tuisanud ja isa pidi palju kaevama, kogu aeg jäime autoga lumme kinni. Vanaemal oli akuraadio ja hiljem taskuraadio „Alpinist“, traadist antenn taga.

Elamine oli vaene, aga väga puhas. Aias olid õunapuud, marjapõõsad, kasvasid juurikad. 1968.a. müüs vanaema lehma ära. Selle eest saadi 500 rubla. Siis ta hakkas talviti meil elama ja kevadel läks jälle tagasi. Siis saime sovhoosi laudast piima osta. Tuli minna oma mannerguga, liiter maksis 20 kopikat. Need, kes sovhoosis tööl käisid, said ilma rahata.

Ühel suvel kui lehma enam ei olnud, käisime ka vanaemaga peete kõplamas. Saime kokku 40 rubla, mille vanaema mulle andis. Selle eest sain isa ehitatud jalgrattale rattad ja muud vidinad. Külamutid küll käskisid mul käekella osta, aga seda pidasin ma mõttetuks asjaks.

Kuna vanaema ja suved maal olid mulle ja vennale väga tähtsad, siis olen vanaema eluloos sellest palju kirjutanud ja pühendanud talle jutu „Sügise lõhnad” (Emmeliina blogis)

Isa vanemate kodu oli Pudiverest kolme km. kaugusel Määris. Peaaegu köögiakna alt läks mööda maantee, mida mööda sõitsid bussid. Mõisapargi servas oli bussipeatus ja Väike- Maarjast maksis sõit 20 kop.

Isa vanemad olid rikkad, sest isa vanaisa oli Ameerikas teenitud raha eest ostnud 1930 aastal Määri mõisa. Kui ta mõisa enne sõda ära andis, siis toodi kõik mööbel tütre tallu: klaver, puhvetid, raamatukapid jm. Neil oli elekter ja välismaa raadio. Vanaisa oli Jäneda põllumajanduskooli lõpetanud ja vanaema Mõdriku kodumajanduskooli. Vanaisa Eduard oli töötanud õpetajana ja töötas kuuekümnendatel osakonna juhatajana .

Talu suures tallis olid sovhoosi hobused ja õhtul neid joodeti õues leige veega. Tallis olid latrid hobuste nimedega. Endil oli neil lehm, lambad, kanad. Maja oli tavaline, kolme toa, köögi, sahvri ja pööninguga. Kemmerg oli majast kaugel lauda kõrval ja talvel oli jube külm seal käia.

Eriti põnev koht oli ait, kus sai kolamas käia. Aias kasvasid õunapuud ja marjapõõsad, aia taga oli kartulimaa.

Kuna Tallinna onupoeg elas koos oma vanaemaga kõik suvevaheajad maal, siis sõitsime tihti jalgratastega kahe koha vahet.

Määri mõisa häärber oli hävinud, alles oli suur park tiikidega. Esimeses tiigis ei ujutud, tagumises aga võis küll sulistada. Sinna kogunes meid palavatel suvepäevadel palju.Minu sees ootavad järge Määri mälestused, küll kunagi tahavad välja tulla.

Olin õnneliku lapsepõlvega tüdruk just oma kolme kodu pärast.

Määris, 2007