Meie korter koosnes kahest läbikäidavast toast, puupliidiga köögist, kahest seinakappidega koridorist ja vannitoast, kus oli puudega köetav vanniahi ja wasserclossett.
Mööbel oli nii uus kui vana: köögis vaarema puhvetkapp ja ümmargune laud, ühes toas ema ja isa voodi, peegel koos peeglikapiga, mille peal käis klaas ja tumepruun laineliste ustega riietekapp. Need valmistas tuttav tisler. Peegli peal olid ema lõhnaõlipudelid ja raami sees perepilt.Teises toas oli moodne tikkjalgadega lai kušett, väike neerukujuline laud ja kahe poolega kirjutuslaud, mille sahtlitel olid mustad servad. Kirjutuslaual oli tingimata klaas ja klaasi all roheline paber. Raadiokapil olid samuti mustad serv-käepidemed. Seal hoiti vanu ajalehti, ajakirju ja grammofoniplaate.
Raadio oli ilmselt mingi Estonia, sest isa vend töötas kaubamajas raadiote osakonnas. Sellepärast saime ka üsna pea televiisori „Rekord“, mida naabrid vaatamas käisid. Raadiol oli grammofon. Plaatidest mäletan vanaaegseid koera pildiga (Benno Hannsen, isa lemmiklaul „Ma istun keldris, vilu mul“) ja uusi väikseid plaate meeskvartetiga (Terasmaa, Loop, Haug, Klas, millel laul „Rohelised niidud“, ema lemmik). Raamaturiiul oli klaasidega, algul väiksem, hiljem ilmselt osteti suurem.
Aknakardinad olid kootud, samasugune oli seinavaip ja kahe toa vahel ukse asemel kardinad. Vaibad olid kaltsukad ja kuna olime esimesel korrusel ja meie all oli suur garaaz, oli põrand külm. Seintel olid veel kaunistuseks kaks puust nukku ja ilmtingimata lilleriiul. Hiljem kingiti isale kaks graafilist lehte. Ahjusuu oli suuremas toas. Pärast muretseti kööki ballooniga gaasipliit, külmkapp“Saratov“, pesumasin“Riga“.
Väga tähtis asi oli telefon. Oli vaja keerata vänta, siis keskjaama tädi küsis, mis numbrit te soovite ja tuli öelda. Meie kodutelefon oli 91, millest praeguseks ajaks on saanud ema telefon ....891, vanaisal-vanaemal telefoni polnud, aga osakonna keskusest said kõik ööpäev läbi helistada, sest selle ruumi uks oli lahti. Ema töötelefon oli 191. Hiljem tuli ilma vändata telefon, et tõstsid lihtsalt toru ja helistasid läbi keskjaama. Millal tuli otsevalimisega telefon täpselt ei mäleta, aga igal juhul seitsmekümnendatel.
Veel oli moes, et toaukse klaasid värviti ära. Meie uksel olid mustad ja punased ruudud ja ühel ruudul oli must kuradike (raamatust „Maailma loomine“) See oli nii kaval kurat, et ühelt poolt oli näha, aga teiselt poolt polnud. Seda mooduvärki tehti trafareti ja pihustiga.
Õu ja maja väljast
Tähtsamad kohad meile lastele olid kelder ja pööning. Pööningule läks teiselt korruselt kivitrepp, seal oli vana koli ja kuivatati pesu. Pööningul olid tuvid, tuvisitt ja vastik. Kelder oli igal korteril ja siis veel üks suur ruum, mida nimetati varjendiks. Maja all oli pesuköök, kus keegi tavaliselt pesu ei pesnud kuigi seal oli suur katel. Hiljem ehitasid maja mehed sinna sauna ja kaminaga puhkeruumi, kus kõik, kes tahtsid võisid sünnipäevi pidada. Majarahvas sai väga hästi läbi. Veel oli maja all garaaž, kus hoiti mootorrattaid. Hiljem mahtus sinna maja ainus sõiduauto, vist Moskvitš. Garaažis, keldrites ja puukuurides sai vihmaga mängida, alguses nukkudega kodu, hiljem poistega luurekat.
Keldrist läks teine väljapääs maja taha. Seal oli pikk rida puukuure, igal korteril oma ja puukuuri taga aiamaalapid. Puukuuride kõrval oli liivakast ja peenarde kastmistünnid (suured bensiinivaadid), kuhu voolikust lasti vesi soojenema ja kuhu lapsed võisid palava ilmaga ennast sisse kasta. Voolikuga sai liiva märjaks teha, siis oli mõnus ehitada.
Veel oli maja taga vastik prügikastimaja, tellistest, kus olid rotid. Seal olid ka pesunöörid. Nende all ei tohtinud joosta, kui pesu kuivas.
Laste liivakasti kõrval oli sirelilehtla puust laua ja pinkidega. Seal istusid suveõhtul mehed, jõid ja rääkisid juttu. Ja naised rohisid samal ajal peenraid. Peenramaade ääres, lehtla nurgas kasvas kõrge kask. Nii et ka minul "üks kask meil kasvas õues...". Kevadel panid mehed pudelid ülemiste okste külge, et mahla saada. Teisel pool kohises vana, jämedatüveline vaher. Isa tegi sinna augu ja meisterdas renni, kust tilkus vahtramahla. Keegi ei lõhkunud midagi, kõik võisid ämbrist juua kui tahtsid.
Maja kõrval oli muru, seal oli igal perel õunapuu ja marjapõõsas. Jalgraja ääres olid lillepeenrad ja seina ääres pink. Teisel pool maja oli kruusaga kaetud plats, kus sai rahvastepalli ja sulgpalli mängida. Maja ees oli ka natuke muru, hekk ja suur maantee, mis viis Rakveresse. Ja veel suured vahtrad, mille lehed sai sügisel kokku riisuda ja siis hunnikutes hüpata ja mürada.
Meie majast edasi oli suur puust maja, kus alumisel korrusel asus raamatukauplus, ülemistel korterid ja teisel pool väike eramaja, mille perenaine müüs lilli ja taimi. Raamatukaupluse majal olid jubedad ja sünged keldrid. Kuna seal elasid mu sõbrannad, siis vahel me julgesime koos poistega sinna alla minna. Räägiti, et seal oli olnud vangla. Alles mõni aasta tagasi sain teada, et see jutt oli tõsi, seal piinasid "punased" "rahvavaenlasi".
Osa meie maja tüdrukutest, kes olid enam vähem minuga ühe vanused. Pilt on tehtud 1962 aastal, ema 35-ndal sünnipäeval. Kleit on mul lilleline ja kampsun roosa.
Selles majas elasime 15 aastat. Kogu minu lapsepõlve.
No comments:
Post a Comment