Arsti juttu ei uskunud mu teine vanaisa, kelle sugulane Tartus tohtriks oli. Kui olin saanud kahe aastaseks viis ta mind Tartusse arstidele näidata ja hea, et viis. Mul diagnoositi kaasasündinud vasaku puusaliigese nihestus, mida saavat operatsiooniga korrigeerida.
Nii sündiski, et 1958 aasta alguses pandi mu jalg Tartus paika ja pooleks aastaks kipsi. Ema ei tohtinud isegi haiglasse jääda, valitses mingi nakkusoht. Seejärel lubati mind koju kosuma. Nüüd pidi emal jätkuma kannatust, et selline elav laps tõvevoodis tegemist leiaks. Isa muretses mulle vankri, millega mind kergem õues sõidutada oli.
Kujutan ette neid juturaamatuid, mis kõik ema pidi ette lugema ja nukkusid, kellele pidi kleite õmblema. Õnneks oli Vaos teisigi majalapsi ja küllap nemad mul külas käisid. Nii möödus suvi ja oli vaja uuesti Tartusse minna, et suurem kips väiksema vastu vahetada. Seekord lubati ka emal haiglasse jääda, sest väiksema toekipsiga tuli liikuma õppida.
Huvitav, et ma sellest ajast ei mäleta mitte midagi peale ühe nukukleidi, mida ema õmbles ja ühe vene tüdruku, kelle nimi oli Valja. Veel mäletan paberi peal magusat pulbrit, mis ilmselt oli glükoos
Ema jutu järgi olin olnud populaarne väike tüdruk, sest olin arstile laulnud:
Sikukesed sarvilised, musta-valge karvalised
ükskord pidu pidasid
sõbrad kokku kutsusid
sika-saka, sika-saka sarvedega
sika-saka, sika-saka sarvedega
Hobu pika sabaga
tantsis väikse varsaga
kukk see uhkelt takti lõi
vahel sekka teri sõi
Aga kui õde, kes süsti tegi, uksele ilmus, siis karjusin kui ratta peal. ja sellest ajast on säilinud minus SUUR HIRM valgete kitlitega inimeste vastu.
Siin on kaks isa kirja emale
2.oktoober 1958
Ellen kallis !
Sain sinult juba teise kirja aga vastust ei kusagilt. Asi oli nimelt nii, pühapäeval pidin kirjutama, aga oli hirmus kibe töö, nimelt aitasin Aamissepal ja Klaaril kartuleid võtta. Nemad võtsid masinaga ja inimesi oli vähe. Õhtul tegid ka head liigud. Esmaspäeva hommikul sõitsin Tallinnasse ja teisipäeva õhtul tulin tagasi, ööd olin Eero pool. Linnas läks kaunis hästi, sõimata üldse suurt ei saanud. Kodus pole üldse käinud, ainult reede õhtul magasin Määris, sest käisin neid ametiühingu koosolekuid läbi viimas ja ei tahtnud vastu ööd enam Kiltsi tulla. Isal läks kaunis hästi 20% palgast üks aasta. Käisin ka kohtus, jõudsin küll lõpuks. Tunnistajaid ei kuulnud, aga kaitsekõne ja süüdistuse kuulsin. Tunnistajaid oli 20. Andrei oli ka see sõimas Rippineni kohtu ees ja pärast kohut ka. Nüüd Rippinen oli Määris rääkinud, et läheb minema, sest Määris on nii pahad inimesed.
Pudiverest ei tea midagi, ei ole sääl käinud ja Ottot pole ma ka RTJ-is näinud. Kartuleid saab vist võtma hakata laupäeval. Mul on nüüd kolm päeva tehtud, nii et kolm noppijat mul juba on. Peterselil võtame ka see on neljas. Vist saan ka masinaga võtta.
Täna hommikul olin Reio Unoga koos, ta on ka väga huvitatud sellest. Tema tüdrukul hakkab ka kips hirmsasti purunema.
Söögipoolist ikka on, igal õhtul teen süüa, praen liha ja kartuleid. Oleme Muraka Unoga mõlemad poissmehed, tema noorik on „Rahva Hääles” kartuleid võtmas. Igal õhtul Uno küsib, et mida süüa teeme. Praegu olen külili diivanil ja kirjutan, raadio mängib ainult tuba on natuke vilu, tuli oli ainult nii palju all kui süüa tegin.
Tartusse tulekut küll pole ette näha, aga see võib ka üle öö tulla. Aga kas lastakse kokku? Aadressi sa kirjutasid nii viletsa, et ei saanud aru, mis seal oli kas kärbes üle käinud või mõni kirjutanud. Nüüd kirjutan umbes, eks näe kas üldse tuleb kätte.
Käsid mind hea olla, aga ei tea kui hea sa ise sääl oled!
Liinale palju terviseid ja ütle et isa käskis tubli isa tütar olla.
10 oktoober 1958
Ellen!
Sain kirja kaunis ammugi, juba kolm päeva, nüüd siis võtsin nõuks vastu ka kirjutada. Midagi erilist juhtunud pole. Kartuli sain ülesse, ainult valitsemata veel, seda tahan teha pühapäeval. Täna õhtul lähen V-Maarjasse kinno, jõuab pärast täpselt 11.00 bussiga koju.
Olen kõva perenaine, igal õhtul teen süüa ja isegi täna hommikul tõusin kell 7.00 ja praadisin kartuleid.
Kodus käinud ei ole, aga Ott käis ühel õhtul jotis ja läks Ärinale.
Tööd on kaunis keskmiselt. Seda sa tead, et Luige Ants läheb ära ja kogu see põllutööriistade krempel tuleb minu alla. Võtan praegu üle nii ametiühingu asja kui ka põllutööriistu.
Kirjuta millal umbes välja saad ja kas pean porgandi ka üles võtma? Merede Aksel remondib kõvasti oma korterit ja Kivilaidi Aadu on abiks. Merede tunneb sind juba vanast ajast. Sind ja Otti mõlemaid. Aadu ei tundnud mind enam ära, aga pärast tuli meelde. Oktoobri pühadel on meil jälle laudadega pidu, selleks ajaks vist jõuad ikka välja.
Möödunud pühapäeval pidasime Armase sünnipäeva. Olin natuke täis. Lembit oli ka ja Ants.
Topelt aknad peab vist ka ette panema, tuba on kaunis kõle.
Sinu kella viisin ka parandada, tuleva nädala alguses saab kätte. Ankru võll oli ikka katki nagu ma arvasin.
Esmaspäeval on teater Maarjas „kadunud poeg” vist. Lähen ka vaatama, mis ma ikka teen.
Muidu kõik on korras ainult igatsen hirmsasti sinu järgi tead isegi miks pärast nii imelik on üksi kodus.
Kõik on külm ja tühi ainult hiired. Neid on meile siginenud hirmsasti, kui tuled koju siis alustame ühise võitluse hiirte vastu.
Liinakesele isa poolt palju tervisi ja head kannatust. Käsi olla isa tubli tütar, ütle, et isa käskis, isa hirmsasti ootab oma tütart ja ema koju.
Küll olid ilusad pildid, kui see fotograaf veel tuleb tee veel igasuguseid.
Enam ei tule midagi meelde kõik on kirja pandud.
Nägemiseni Lenna
Olgu see tundmatu fotograaf tänatud. Järgmised pildid nagu polekski haiglas tehtud. Aga on!
Asi ei õnnestunud täpselt nii nagu kirurgid ette kujutasid. Ei tea, kas süüdi oli minu püsimatus ja soov ruttu uuesti kõndima hakata, et aastane vahe tagasi teha või miski muu, igatahes loodetud tulemust ravi ei andnud. Nii jäigi mu jalg puusast valesse kohta. See tähendas, et polnud mingit lootust täita kõikide väikeste tüdrukute unistust baleriiniks saada. Hea, et ma kolmeselt seda veel ei teadnud. Haige jalg tähendas veel seda, et tuli tihti Tartusse sõita, röntgenipiltide tegemise ajal õppida hinge kinni hoidma ja mis kõige hullem: jala ümber pidin kandma jubedat kobakat-konstruktsiooni, mis pidi aitama jalga toestada ja õiges asendis hoida. Seda ma ei teinud, sest ka ema ei olnud sellest nõuka aegsest kohutavalt raskest moodustisest vaimustatud.
Kuna jalg igapäevaselt valu ei teinud olin edasi rõõmsamelne laps nagu piltidelt näha
Sellel pildil olen oma poolteist aastat noorema onupoja Rihoga isa vanematekodus Määris
No comments:
Post a Comment