Kui ma, kasvult pisikese plikana, 10 aastasena suurde koolimajja läksin, olin küllaltki arg ja kõndisin mööda seinaääri. Kõik õpilased, eriti poisid olid äkki nii suured. Kaks klassiruumi on mul aga väga eredalt meeles. Üks oli lauluklass ja teine üheteistkümnes klass, imepisike ruum, millest edasi läks uks õpetaja Leppiku koduloomuuseumisse. Ma ei tea kuidas see juhtus, aga minust sai üks õpetaja lemmikuid. Kas oli see minu kirjandushuvi, et leidsime ühise keele või huvi vanade esemete vastu, aga peaaegu kõikidel vahetundidel lippasin muuseumisse. Ega mul konkreetseid asju meeles pole, aga vitriinis olid vanad rahad ja mingisugused ehted ja riiulitel palju palju vanu raamatuid, mida õpetaja rariteetideks nimetas. Tal endal oli seal pisike töölaud, millel kirjutusmasin.
Ükskord tuli õpetaja Leppik meile tundi ja palus minul välja tulla. Olin veidi ehmunud, sest ei teadnud, milles asi. Selgus, et külla olid tulnud ajakirjanik ja fotograaf lasteajalehest „Säde“. Neid huvitas kooli muuseum. Ka pilt otsustati teha ja mõelge, sellele võeti posseerima mind, 11 aastast plikakest. Nii ma siis seisingi vitriini ette ja tegin tähtsa näo pähe. Õnneks oli ema mulle muretsenud uue koolivormi, pihikseeliku ja sinise pluusi, mida 1966 aastal kõikidel veel ei olnud. Ajalehe ilmumist koju postkasti ootasin pikisilmi. Muidugi oli selleaegne pildi kvaliteet olematu, aga ikkagi oli uhke tunne olla täies pikkuses lehe esikaanel. Kahjuks pole seda pilti säilinud.
Koduloomuuseumit aga tabas korvamatu õnnetus 1970 aasta märtsis, kui koolimaja põlema läks. Kuna muuseumi ruumid olid teisel korrusel, siis loobiti akendest valimatult kõik alla. Aga ikkagi suutis Eduard Leppik muuseumi taastada ja uutes ruumides avada. Kui oli kooli aastapäev 1973 aasta sügisel ja minul just keskkool seljataga oli muuseum täies hiilguses jälle avatud. Hiljem sai sellest alus Väike-Maarja koduloomuuseumile. Neid jutte heietasime õpetaja Leppiku 80-ndal sünnipäeval. Nüüd on temast jäänud igavene mälestus.
No comments:
Post a Comment