Viiendast klassist alates mindi suurde koolimajja. Suur koolimaja oli põnev ja sopiline. Seal õppis viiendast üheteistkümnenda klassini umbes kakssada last. Keskastmes olid paralleelklassid, aga paljud läksid tehnikumidesse või kutsekooli, nii et keskkooliosas olid klassid väiksemad.
Viiendat klassi peeti kõige raskemaks, sest õpilased läksid algkoolimajast nn. Suurte majja. Uutest õppeainetest tuli juurde kirjandus ja kirjanduslik lugemine, võõrkeel (saksa või inglise), bioloogia, geograafia ja ühiskondlik kasulik töö. Selle töö ajal pidi peamiselt koolimaja koristama. Klassi lõpus tuli teha nädalane õppepraktika, mille eest pandi hinne. See praktika tähendas tegelikult tööd kooliaias.
Viiendas klassis hakkasid tunde andma erialaõpetajad, nendest üks meesterahvas, eesti keele ja saksa keele õpetaja Eduard Leppik.
Kehalises kasvatuses said poisid ja tüdrukud eraldi õpetajad, kuigi tund toimus koos . Äsja oli just valmis saanud maakutsekooli võimla, see asus koolimaja vastas. Talvel käisime suusatamas, suusad olid kooli poolt ja neid hoiti vanas kuuris. Parematel sportlastel, kes kooli eest võistlesid, olid paremad suusad. Vahvad olid sügisesed ja kevadised spordipäevad. Keskastmes pidime sügisel nädala aega käima kolhoosipõllul kartuleid või loomapeeti võtmas.
Viiendas klassis tuli meile uus laulmisõpetaja Koidula Naelapää, kes hakkas kohe lastekoori tegema. Lastekoori tund oli seitsmes tund ja alati oli sel ajal kõht väga tühi. Aga koor oli meil hea ja laulsime ennast nii koolinoorte laulupeole kui 1969.a. juubelilaulupeole. Koolis oli ka tugev poistekoor, mida juhatas matemaatikaõpetaja Heino Sein. Veel tegi õpetaja Naelapea mandoliiniorkestri ja seal proovis käisime hommikul kella kaheksast st. enne tunde, sest meie tunnid hakkasid kell üheksa. Ega me eriti seda mandoliini ei viitsinud harjutada, sest sõrmed jäid valusaks, aga ikka esinesime mõne korra.Laulmise klass oli eraldi, seal oli pianiino ja mandoliinid rippusid seintel.
Õpetaja otsustas luua väikse tüdrukute ansamblis, kus me neljakesi laulsime erinevate maade rahvalaule. Meie meelest oli see nii nõme, et me rahvariided seljas, pidime igasuguseid liigutusi kaasa tegema. Näiteks kui laulsime:
“Üks kana lapsi ootas,
kok, kok, kok. ja koguaeg kok-kootas kok kok kok.
Oh kus on minu kallid kok kok kok,
mu väiksed kallid pallid, kok, kok, kok."
Siis pidime käsi liigutama ja pead vangutama ja veel mingeid meie arvates tobedusi tegema. Eriti hirmus oli seda teha suurel laval kui vanemate klasside poisid pealt vaatasid.
Olime ju teismelised, kes õigeks pidasid ainult estraadilaule. Nüüd olen tagantjärgi õpetaja Koidula Naelapääle väga tänulik.
Aastavahetuse peol lavastati näidendeid. Üks neist oli „Kaksteist kuud“. Kõige ilusam selles oli jaanikuu, kui direktori tütar, kes käis 11 klassis, mingis hõljuvas kleidis mängis Hämarikku ja kooli kõige ilusam poiss oli Koit.
Kuuendas klassis tuli õppeainetest juurde füüsika, kus oli vaja hakata valemitest aru saama. Seda andis meile teine meesõpetaja Albert Rentel. Ka klassijuhatajaks saime millegipärast vahepeal meesõpetaja Heino Seina, kes andis meile matemaatikat.
Kuues klass 1968.a. Klassijuhataja matemaatika õpetaja Heino Sein
Kuuendas klassis tuli kevadel sooritada matemaatika kirjalik eksam, millest vabastatud polnud keegi. Seitsmendas klassis ei pidanud need eksamit tegema, kellel olid neljad-viied. Kaheksandas klassis olid lõpueksamiteks eesti keele kirjand, matemaatika ja veel üks, mida ma ei mäleta, kuna nelja-viielised olid vabastatud.
Kaheksanda klassi märtsikuus st. 1970.a. põles puust Väike-Maarja keskkoolihoone ja hävis täielikult. Tuli olevat alguse saanud elektrijuhtmetest pööningul. Meie klass oli teisel korrusel, pidasime just füüsikatundi, kui algas üleüldine paanika. Kuna garderoob oli all, sellised võreustega boksid, oli kõigepealt vaja riided kätte saada, sest oli ju märtsikuu. Toppisime raamatud koolikotti ja trepist alla. Kui õue saime, siis toimus kaos: vanemad poisid loopisid teiselt korruselt akendest pinke ja kõike muud välja. Kõige rohkem sai kannatada koduloomuuseum. Siis ma ei mõistnud õpetaja Leppiku hingevalu, need olid ju eluta asjad, aga nüüd, vaadates enda kogutud mälestusesemeid, raamatuid ja fotosid, saan paremini aru. Kuumus oli nii suur, et minu beežid kunstnahast säärikud murenesid praktiliselt jalas katki. Kõik esemed tassiti üle tee võimlasse.
Õhtul käisime veel maja juures vaatamas, aga ligidale meid ei lastud. Pärast räägiti, et öösel oli veel üks tulekahi, koolimajas elav kooliteenija viis oma kuššeti kuhugi kõrvalhoonesse, kus hõõguv vatt uuesti põlema läks. Meie 15 aastastena ei osanud erilist kaotusvalu tunda, rohkem oli põnev, et kool ära jäi ja keegi ei teadnud, mis edasi saab.
Õpetajad: esimene rida Aus, Nirgi, Sekavina, direktor Kiili, õppeala juhataja Võõras, Klaas, Naelapää
teine rida Bork, Aino Leppik, Saage, Roos, Kornov, ?, Kiili, Tõnusoo
kolmas rida Lehtmets, Lukman, Ootsing, ?, Kalvet, Saarepere
neljas rida Zubareva, Rentel, Eduard Leppik, Laene, Sein, Silm
No comments:
Post a Comment