Kaua meil Vao majas püsi polnud, mingi kolm aastat vist, kui RTJ kontor kolis Väike-Maarjasse ja meie väike pere asus elama kahepereelamusse, nn. barakki.
Isa oli endiselt Ametiühingukomitee esimees ja kuulus parteialgorganisatsiooni büroosse
1960 aastal oli tema ametiks maaparandusbrigaadide tehniline teenindamine.
Barakis elasime ühe talve ja sealt on juba mõned mälestused endal meenutada, aga rohkem ikka ema jutud:
Kuna olin viie aastaseks saamas otsustas ema osalise tööajaga arveametnikuks minna. Mina pidin üksinda kodus teda ootama. Ükskord päeval koputati uksele. Olin lahke juhatama: tule aga sisse, võti ripub ukse kõrval naela otsas. Ja oh seda õnnetust, tulija oli lastearsti õde, kes tuli oma patsiendile mingit järjekordset kaitsesüstimist sooritama. Ja siis ma talle ütlesin: oleksin teadnud, et sina oled, siis ma poleks sulle võtit öelnud.
Lemmikajaviide oli mul raadio kuulamine ja estraadilaulude õppimine. Ükskord, kui Määri vanaisa külla tuli laulsin talle:
Kord kõndima ma läksin oojaa, oojaa, oojaa
ja neiu kaasa võtsin.
Neid pakkus ennast pruudiks oo jaa oo jaa, oo jaa
no see veel alles puuduks.
Jne. jne.
Vanaisal ei jäänud muud üle kui ainult pead vangutada.
Selles kodukeses sain viie aastaseks. Sain uhked kingid, üleskeeratava pruuni karu ja pisikese õmblusmasina. No mida üks tüdruk veel tahtis.
Mulle olid tulnud õnne soovima ema onu ja onunaine ehk papa ja papatädi, nagu neid kutsusime
No comments:
Post a Comment