Esimese klassi viimase koolipäeva hommikul äratas mind isa ja ütles: sulle sündis täna öösel vend. Mis poiss, tüdruk pidi ju tulema, ei olnud ma asjaga päri. Aga noh, laps on laps ja kui suured niimoodi otsustasid, siis see oli nende õigus. Vanaema, kes oli oma lehma naabrinaise hooleks jätnud oli selle tähtsa sündmuse pärast alevisse kupatatud ja muidugi ka selle pärast, et minul silma peal hoida, võib olla ka isal. Naabritüdruk Eha põimis mu hiiresabad patsi, panin valge pluusi selga ja läksin tunnistust saama. Pärast seda andis Pärnametsa tädi mulle kasvulavast suure peotäie tulpe ja läksime vanaemaga haigla juurde. Sisse meid muidugi ei lubatud, aga ema tuli akna peale pamp süles. Sellega kõik piirdus.
Kui ema titega koju tuli oli pööningult alla toodud minu võrevoodi, selline raudvoodi, mille küljed käisid lahti ja olid nöörist punutud. Vanaema sundis isa, et ta ostaks tuppa väikese söögilaua, et kui katsikulised tulevad, siis on kust pealt torti süüa. Isa virises, et 22 rubla on ilmselgelt liiga kalli, aga ega ta vanaemale vastu hakanud. See lahtitõmmatav laud on emal alles tänaseni. Kui kontori naised katsikule tulid, siis tõid nad kingiks karahvini punase veiniga ja tordi. Karahvinil olid peale joonistatud triibud. Isale tegi see nalja, et joomise mõõt on peal.
Vennale osteti igavene uhke lapsevanker. Ema rääkis, et isa oli selle komisjonipoest saanud ja seal sees olnud lutikad. Vaene ema, küll ta pidi tõrjet tegema selle madala ja uhke vankri pärast, mille külgedel olid pressitud luiged. Kuna venna sündimine on nii tähtis , siis kirjutasin temast eraldi loo.
Pilt tehtud ilmselt 1964 talvel
Naabritüdruk Sirjega
Sirje elas oma vanaema juures üle tee. Tema vanaema ja vanaisa kasvatasid lilli ja ilmselt muid aiasaadusi. Sirje ema elas linnas ja pärast kolmanda klassi lõpetamist pidi ta ema juurde kolima. Suvel käis ta ikka maal. Nende aias oli suur veetünn, kus me saime sulistada. Sirje onu oli kunstnik ja tegi hõbesepa tööd.
No comments:
Post a Comment