Ema ja vanaema Nete mälestuste järgi olin palju Pudiveres ema vanemate juures. Tegemist oli ühe rajooniga ja vahemaad ei olnud kauged. Kiltsist Väike-Maarjasse oli seitse kilomeetrit, Maarjast Pudiveresse kaheksa, Määrisse kaksteist ja Pudivere Määri vahe omakorda neli kilomeetrit.
Loomulikult läks sel ajal Kiltsist, kus asus raudteejaam, hobutee otse Pudiveresse.
Vanaisa oli siis juba haige ja mulle oli meeldinud tema voodi peale ronida. Maal elas veel ema venna Otto pere, kelle poeg Raivo oli minust neli aastat vanem.
Kui ma aastaselt kõndima ei hakanud, siis ei aimanud keegi veel mingit ohtu, sest olin paksuke plika, hea suuvärgiga. Vanaisa rinnahaiguse üks rohi oli köhasiirup, mida ka mina hea meelega limpsisin. Nagu siirupipudel välja ilmus nii kostis minu poolt: „köh, köh“ ja ei lõppenud enne kui lusikatäis maitsvat vedelikku minu suhu rändas. Olin vanaisa õpetuse ja iseenda sõnade järgi „pooleteiseaastakene” kui vanaisa Ruudi maine teekond 67 aastaselt lõppes. Vanaema oli mehest kuus aastat noorem ja jäi koos poja perega maja pidama. .
Kevadel äratas minu mittekõndimine juba kahtlust kui ma seistes olin üht jalga kuidagi imelikult hoidma hakanud. Väike-Maarja haigla ainuke arst oli selle peale emale öelnud, et ilmselt on lapsel lampjalad ja soovitanud võimalikult palju kõrrepõllul paljajalu käia. Keda siis sel ajal ikka uskuda kui mitte kohalikku arsti.
Isa töötas 1957 aastal brigadirina edasi. Muutustest niipalju, et maikuus võttis Väike-Maarja rajooni täitevkomitee vastu otsuse viia Vao traktorijaam üle rajoonikeskusse Väike-Maarjasse.
1958 aasta lõpus traktorijaamad likvideeriti. See tähendas, et nimetus muutus remondi-tehnikajaamaks ja töötajate arv kahanes kahesajalt sajani. Samal aastal võeti minu 24 aastane isa vastu NLKP-sse ja temast sai Ametiühingukomitee esimees.
(Rakvere raj. EPT kroonika.1989)
No comments:
Post a Comment