Lapsena olid mul imeilusad mänguasjad: viie aastaseks sünnipäevaks sain väikese õmblusmasina ja nukuvankri, kuue aastaselt sain nukuklaveri, mis oli mu tähtsaim mänguasi. Titena oli mulle lastud teha minust suurem lambanahkne karu ja veel väiksem karu ka. Nukud olid pakelliidist, esimese tõelise suure nuku sain algkoolis. See oli Läti toode ja nimi oli Laima. Kui nukul käsi küljest ära tuli, siis käisime seda Tallinna vanatädiga nukukliinikus parandamas. Väga hästi on mul meeles pisike titanukk, mis oli suure karbi sisse kinnitatud, kaasas pudipõll, roosa printsessi kleit ja lutipudel. See tuli Tallinnas elavalt isa vennalt ja vennanaiselt.
Aga onupojal maal oli väga palju pakelliidist loomi: sebra, kaamel, ninasarvik, hunt, koer. Kuna onu kasvatas maal kartuleid ja müüs neid sügisel Leningradi, tõi ta meile igasuguseid vahvaid asju: üleskeeratav kass ja raudtee pisikeste rongidega ja puust veski, mis ümmargusi suhkrukomme jahvatas.
Rääkimata ei saa jätta onupoja nukumajast. See oli suur vineerist kast, millel katust polnud, kuid uksed ja aknad küll. Seinad olid kaetud tapeediga, maja oli möbleerimata. Hakkasime siis puuklotsidest igasugust mööblit tekitama, pikkade saamatute pistetega õmblesin klotsidele riide ümber. Jälle tegevust pikaks ajaks.
Mingil perioodil , siis kui vend väike oli, ilmusid kauplustesse kummist neegrinukud, poisid ja tüdrukud. Oli meilgi paar – mees kandis nime Jüri Lusikas ja naine oli Mari Kahvel. Puust suveniirhirvest sai hobune ja väikeset karbist kaless. Riided selga ja nõnda võis pruutpaar kirikusse laulatusele sõita. Seejärel sai Marist samuti Lusikas ja nad asusid oma majja elama.
Lisan veel mõned mängud maal. Esimene oli kellade hammasrataste võistlus. Istusime köögilaua taha ja valisime lahtimonteeritud äratuskellalt sobivad hammasrattad. Siis panime nad keerlema. Loomulikud võitis ratas, mis kõige kauem keerles. Pnime neile isegi nimed, eranditult olid kõik naised, sest ei kujutanud ette mehi ennast keerutamas.
Teine mäng oli noaviske mäng. Mullale joonistati ring ja vist püüti nuga kuhugi teatud punkti heita ja siis said ringist mingi osa maad endale. Seda täpselt ei mäleta, onupoeg oma sõpradega mängis ja hiljem tohtisin mina ka. Kaarte mängima õppisin samuti onupoja sõpradega, viit lehte ja potiknoid. Kuid üldiselt jäin selliste "võitja-kaotaja" mängude juures ükskõikseks, ma ei olnud "võita tahtja tüüp"
Määri vanaema juures oli üks huvitav mäng karbi sees. Nimi oli sellel "15". Umbes 10*10 cm. mustas karbis oli 15 numbritega klotsi ja tõhi koht. need klotsid tuli segi ajada ja siis karbist välja võtmata järjekorda panna. Vaat sellega ma võisin lõpmatuseni nikerdada.
Veel olid neil ilusad doominoklotsid, ilmselt eestiaegsed. Ja täiskasvanutest keegi oli alati nõus lastega doominot mängima. Istusime kõik ümmarguse laua taga ja läkski lahti.
Vahest, kui ilm oli vilets ja tegevused õues otsa said, hakkasime endast noorema onupojaga nukuteatrit tegema. Lina sai pandud kahe toa vahele ukse ette ja nukkudeks olid kartul ja porgand kahvite otsas. Siis tuli meelitada täiskasvanud pileteid ostma ja meie üllitist vaatama.
Tänu Tallinnas kaubanduses töötavale teisele onule sain ma tõelise portselanist nukuserviisi supitirinaga ja pisikese beebinuku lutipudeli ja riietega, mis olid kummiga karbi küljes kinni. Need, koos nukuvoodi ja nukukäruga olid alevimänguasjad.
Juba algkoolis meeldis mulle kududa. Nii kudusin nukule salli ja mütsi, mis pandi käsitöönäitusele.
Jalgratta sain endale niimoodi, et isa ehitas selle ise. Meil oli maal vana Rootsi rattaraam ja sellest siis tegi ja värvis roosaks. See oli nii uhke ja nii vajalik, sest sain vanaemade poole sõita, väikevend pakiraamil.
Meil makki ei olnud, aga sugulane lindistas 1966 aastal Peoleo laule ja väliseestlasi. Kirjutasime sealt sõnu maha.( Olen sõjamees Vietnamist, Diversant, Liisa, Õrn ööbik jt.)
Laulikute periood oli ka, kus esikohal olid Horoskoobi lood, aga ka laul valgest karust(gde to na belom svete).
Juurde kleepisime igasuguseid filminäitlejate pilte, mida saime filmiajakirjadest ja mannekeene Siluetist.
Enne seda oli pabernukkude periood. Ja onnide ehitamise periood. Mulle meeldisid dedektiivilood ja mängisin neid palju läbi. Peitsin toas igasuguseid asju ära ja pärast ei mäletanud kuhu. Musketäride perioodil tegime puust rapiire ja kardinatest keepe. Lavastasime mitmeid näidendeid, ühega ka esinesime ema asutuse peol.
Ema juures kontoris meeldis mulle vanad tühjad blanketid ja Felixi arvutusmasin. Koolimäng oli ka, joonisime kaustikud, tegime õpetajapäevikud.
Kolmel aastal käisin pioneerilaagris: Elvas, Valklas ja Luual- need tuusikud olid asutuse kaudu. Mulle meeldis, sai uusi tutvusi ja uutes kohtades käia.
Tallinnas oli põhikoht alati loomaaed. Mäletan veel seda vana tõelist karuselli. Ma tahtsin nii väga karusellitada, aga alati läks mul süda pahaks. Veel tehti pargis fotosid: pandi laps mängulennukisse või autosse või hobuse selga. Need on mul kõik ilusti alles.
Esimest korda käisin viieselt emaga Estonias „Luikede järve“ vaatamas. Hiljem tulid jääballetid ja moedemonstratsioonid Kalevi spordihallis. Sõideti asutuse bussiga. 1966.a. käisid isa ja ema isetegevuslastega Musta mere ääres. Mindi kultuurimaja väikse bussiga kolm nädalat. Kui nad tagasi tulid sain esimest korda granaatõuna ja melonit. Seemnest istutasime potti sidrunipuu, mis kasvas muidugi ilma sidruneid tootmata läikivleheliseks taimeks ja pisikese küpressi.
Talvel sõitsime palju soome kelkudega. See oli lausa koolivaheaja ja pühapäevade meelistegevus. Kui piimamehed tulid meiereisse piima tooma, piimaplekid ree peal, siis küsisime sõidule. Oli nii mõnus, et vahest unustasime ära, et tagasi tuleb pikk maa jalgsi tulla. Siis külm näpistas, tee ääres olid lumeredelid, mis hoidsid suuri hangesid kinni ja telefonitraadid undasid. Oli nii vaikne ja päike värvis taevaserva pikkamööda punaseks.
Aia pealt lumehange hüppamine oli julgete tüdrukute ettevõtmine. Mitu paari dressipükse jalga, suusakampsun peale ja vähemalt kahed kindad otsakuti. Minu tark vanaema õmbles kinnastele sissepoole lambanahad, siis ei saanud pihud kohe märjaks. Algasime tavaliste hüpetega, sellele järgnesid tagurpidihüpped, hüpped silmad kinni ja kõige julgematele hüpped koos kukerpalliga. Tuppa sooja tulles olid püksid nii külmunud, et neesd võis ahjunurka püsti seisma panna.
Seesama hüppamine toimus suvel maal heinalakas. Ajal, kui vanaema tukastas. Kes siis ikka lapsi lakka heinavirna tallama lubas.
Veel üks tegevus tuletas ennast öösel meelde, see oli kiikumine. Alevimaja juures kiike polnud, küll aga paar maja edasi. See oli vist laste mänguväljakuks mõeldud ja raudtorude küljes oli kaks laudkiike. Kui kogunesid ainult tüdrukud, siis oli hoog madalam ja sai laulugi lastud. Aga kui kiusama tulid poisid, siis võisid nad kiikuvatele plikadele kohe "tuule alla teha". Ja siis algasid nende demonstratsioonesinemised. Ikka kes hüppab suurem hoo pealt ja kes kaugemale. Meie olime pealtvaatajad, kui mehepojad tegusid tegid.
Järgmine, tõeline külakiik ehitati Müürikule. Sellest sai soojade õhtute traditsioon. Ilmselt oli meid päris suur kambake, kuid kiik oli ka suur. See oli veel see aeg, kus noor inimene ei karda mitte midagi. Eriti koos kaaslastega.
KUIDAS MA TREENIMA HAKKASIN
Olen füüsilisest tegevusest juba väiksest saati hoolinud. Kuigi see üks jalg ja ema hirm ei andnud erilist julgustus. Kooli võimlemistundi mind algklassides ei lubatud. Aga polnud lugu, see oligi mingi titekas. Mina alustasin ise. Ja alustuseks palusin onul Leningradist osta hüppenööri. Vanaema kummelimuru oli ideaalne ja pärast esialgseid ebaõnnestumisi (no täitsa võimatu oli algul hüpata ilma nööri kinni jäämata) tegin juba kunsttükke küll jalad koos, küll risti, küll ühel jalal.
Järgmine oli hula hula rõngas. See oli tõeline liikumise harjutaja ja selja sirge hoidja. Rõngaga sai keerutada ümber keha, ümber kaela, ümber käe ja sai sealt üle hüpata. Minu eesmärk oli maja lapsed imetlema panna ja oma suvel õpitut demonstreerida. Alevis saimegi võistluse korraldada, sest minu isal oli nn. lennuki kell, millel stopper peal. Kõige kadedamad olid millegipärast vanemad poisid.
Kuna mind alguses rahvastepalli mängima ei võetud, sest kartsin palli hirmsasti, ei leppinud ma selle ülekohtuga. Suured poisid , kaasa arvatud mu onupoeg isegi narrisid mind inietute sõnadega nagu „lombakas” ja „tirilimps-poolteist”
Nüüd tuli kõvasti treenima hakata. Selleks sobis suurepäraselt vanaema palkmaja otsasein, kus ainult väike sahvriaken. Alustasin pallikooliga. Ikka kergemad harjutused ees ja raskemad järgi. Kuna olin maal vennaga ja teisi lapsi polnud, siis mängu elavdamiseks mõtlesin pallikoolist osavõtjatele lastele nimed. Ikka nii, et need, kes mulle meeldisid, neil läks paremini ja keda ma ei sallinud, neil halvemini. Lugesin punkte ja kandsin vihikusse. Kaks aastat suvetööd ja julgesingi poistega koos palliplatsile minna.
Tallinna tädi Leidast oli maale jäänud eestiaegseid ajakirju. Ühes olid väga naiselikud võimlemisharjutused kodustele prouadele, et figuuri hoida. Minu ülekaal oli küll olematu, kuid harjutused kõlbasid ikka proovida. Vedasin tagumise toa põrandale vanaisa lambanahkse kasuka. Peale andis vanaema vana vatiteki. Sellel matil hakkasin siis turiseisu, silda jm. proovima. Kõige lõbusamaks osutus ikka jalgade loopimine vastu seina ja peapeal seismine.
Praegu ma tean, et niimoodi päästsin ma oma selga kõveraks kooldumisest.
Esimesed suusad kauplesin kümne aastaseks sünnipäevaks. Need olid ühe rihmaga ja saapa ümber pandi tavaline pesukumm. Ema arvas, et ongi alguseks hea, las laps mängib. Läksin siis mäele ja juhtus see, mis vist igal algajal. Ei ma libisenud kusagile vaid aina koperdasin suurtel jalus. Hirm oli ka , isegi poole mäe pealt ei julgenud üritada. Oh milline õnnetus ja ebaedu. Mina poleks olnud mina kui sellega suusad nurka oleksin visanud.
Talvisel koolivaheajal, nagu natuke valgeks läks, panin suusad jalga ja sõit läks paari kilomeetri kaugusele Renne mäele. Üksinda oli julgem, alguses ikka kükakil ja siis juba püsti.
Lõpuks jõudsin niikaugele, et tassisin mäele kaasa nelja aastase venna. Ta oli väga tubli, ei nutnud ega virisenud isegi koduteel. Küll ma siis ema käest sain, sest kuuekümnendate aastate talved olid külmad, mitte sellised kui praegu.
Uisutamiseks oli alevi keskel kutsekooli juures olev liuväli. Elektrikuteks õppivad poisid olid sinna paigutanud värvilised tuled ja aknast lasti muusikat. Kasvõi kiusu pärast tuli õppida uiskudel seisma. Iga korraga läks asi paremaks. Nii et õhtuti ei mingit toas konutamist, ikka õue. Olid ju igaühel oma sümpaatiad, kasvõi mõttes.
Tallinna kaubamajal oli Võsul suvila ja isa vend võttis meile sinna toa. Nii saime ühel suvel nädala aega Võsul puhata.
Seljas onupojale väikseks jäänud pluus, ei kusagil mingeid satse - pitse. Vaene ema!
Isaga sulgpalli mängimas Võsu rannas
Suvitamine ei maksnud midagi. Mäletan, et käisime hommikuti piimasaalis saiakesi söömas. Ju see pidi odav olema, sest minu isa ja ema olid madalapalgalised. Ema töötas raamatupidajana ja kui ta vahest Rakveresse panka pidi minema, võttis mind kaasa. Siis me sõime linna piimasaalis kooke ja nurgas oli mänguautomaat plaatidega.
No comments:
Post a Comment