Vanaisa-vanaema elukoht oli Maarjast 12 km. kaugusel Määris. Seal oli suur mõisapark, mis kevadeti sinetas siniliiliatest. Olin vast kaheksane kui otsustasin sinna lilli korjama minna. Meelitasin kaasa klassiõe ja naabermaja tüdrukud. Nii me siis asusime pühapäeval teele. Kui viis kilomeetrit käidud ja Triigini jõutud oli kõigil jaks otsas. Ja nüüd hakkasid sõbrannad virisema, et nemad ei tule enam edasi ja üldsegi ei taha nad mingeid lilli. Läksime põhjalikult riidu. Nemad pöörasid otsa ringi ja kõndisid tagasi. Oleksin ka nii väga tahtnud tagasi minna, kõht hakkas juba tühjaks minema, aga kangus sai võitu ja läksin üksi aiva edasi. Sel ajal oli autosid väga vähe, ei mäleta, et minust keegi mööda oleks sõitnud. Aga teisel pool Triigit tuli vastu üks jalgrattaga onu ja pidas ratta kinni. Kuidagimoodi saime jutule ja rääkisin talle kuhu ma minna tahan. Onu ütles, et mul on veel pool maad kõndida. See oli liig mis liig ja ju mu nägu nutule tõmbus. Nii võttiski mees mu jalgrattale ja algas rõõmus kodutee. Loomulikult ei rääkinud ma igaks juhuks vanematele oma seiklusest, aga õhtuks olid jalad nii väsinud, et ei jaksanud toas kõndidagi.
Sellega ma ei piirdunud ja paari aasta pärast otsustasin matka korrata. Siis varustasin ennast juba joogipudeliga ja võileivaga. Sihtmärgiks valisin teise vanaema, kelle juurde tuli minna sama teed, aga varem ära keerata. Maa oli lühem, nii kaheksa kilomeetrit. Ja sinna ma sain ka kohale. Rohkem ma pikki jalgsimatku ei üritanud, sest 12 aastaselt sain endale jalgratta, mille seljas sain oma rännukihku rahuldada.
No comments:
Post a Comment