Meie liikumisvahendid

Isal oli mootorratas. Kui venda veel ei olnud istus ema taga ja mina paagi peal.

1966.a. ostis ta õelt külgkorviga mootorratta.K-750 makstes kinkelepingu järgi 700 rubla.

Aga tema tööautoga, mida nimetati töökojaks, saime talvel jõulude ajal surnuaias käia ja vanaemal külas. Selle auto taha konkusse oli tööpink sisse ehitatud.

Onul oli tööautoks sovhoosis veoauto, millega sai ka heina vedada. Meie majas oli ühel perel Moskvitš. Rohkem majas autosid polnud. Tallinnase sõiduks sai isa asutuse Willise. Mulle see meeldis. Kõige hullem auto oli kõrgete ratastega Pobeda, seal läks mul alati süda pahaks. Aga kui ma Tartus haiglas olin , siis ühel ema tuttaval oli ZIM, see oli väga uhke, sest sinna sisse oli ehitatud klapplaud.

Sel ajal oli veel palju hobuseid, millega maalt piima meiereisse toodi: suvel vankri ja talvel reega. Suvitama ja ujuma sõideti Peipsi äärde Kauksi asutuse bussiga või presendiga veoautoga pühapäeva hommikul üheks päevaks.

Vahest läksime Tallinnasse rongiga ja siis sai linnas trammiga sõita. Isa sõitis veoautorallit ja see oli sel ajal populaarne meelelahutus, mida aitavad meenutada mitmed diplomid. Kui vähegi võimalik võttis ta mind kaasa. Istusin siis kohtunike autos ja lugesin autosid ja nende numbreid kokku.

Kui isa 1968.a. Soomes käis oli laeva nimi “Tallin“