Kõige tähtsam oli nääripeo näidend, kus näärivana tegi ninanippi ja enne pühi jäi veel grippi. Mäletan seda siiamaani peast, sest olin jutustaja:
„Kiti käti, kiti käti
Tooge kokku taskurätid
Nääritaat tegi ninanippi
enne pühi jäi veel grippi
juba terve nädal ta, aevastab ja hädaldab”
Kurtis harakas ja ohkas, kui ta metsarahvast kohtas
…
Habe ees ja mantel maani
Istus karu peagi saani
Ärge kartke, mul on nutti,
Ajan nääriasjad jutti
Teised tegelased olid harakas ja karu ja muidugi tuli pärast näärivana. Aga vahepeal tantsisid lumehelbekesed. Sain ka pärast näidendit helbeke olla, valge marlist kleidiga, käes võimlemispall, mille ümber oli vatt liimitud.
Jutustajana polnud mulle teist kostüümi ette nähtud ja nii ma siis seisangi pildil karu ja haraka vahel ja eputan, sest mõlemad olid ju poisid. Olgu tänatud see fotograaf, kes need hetked jäädvustas.
No comments:
Post a Comment