Olin suur luuletuste lugeja ja edev pealekauba. Kuna mulle jäi loetu kergelt pähe ja vist ilmekust oli ka parasjagu, otsustas klassijuhataja mind kooli kevadpeol suurele rahvamaja lavale saata. Olin edukalt lõpetanud esimese klassi, üks joonistamise neli viite seas ja rõõmustasin selle üle oma pisikeste patsiotsteni. Luuletus algas nii:
Kes tippis luha lilli täis?
Kes nurmel külvamas neid käis?
Kes palistas neist põllutee?
Kes oli see? Kes oli see?
See oli kevadpäikene!
Et mitte ühekülgne ja igav näida otsustasid õpetajad asja omalt poolt huvitavamaks muuta. Puust lavalaudade vahele tuli pista kümneid traadi otsas paberlilli, mida ma siis korjaksin ja samal ajal etleksin:
Lööd imestusest kokku käed,
kõik puud kui valged vahumäed.
Kes on nad ära nõidunud?
Ei keegi muu, ei keegi muu,
Kui kevadine õiekuu!
Selles Juta Kaidla raamatus oli küll luuletuse juurde joonistatud musta peaga lokkisjuukseline tüdruk, aga see mind eriti kurvaks ei teinud. Lokkide puudumine küll. Aga seda puudujääki püüdsin korvata valju ja selge häälega. Kuna luuletus koosnes valdavalt hüüumärkidest polnud see raske:
Küll nüüd on luhal joosta lust!
Kõik kohad täis on kirevust.
Siin roosa õis, seal sinine!
Kas võtta see või järgmine?
Ah, nopi kõik ja pärjaks tee!
Nende sõnadega pidin siis neid lilli noppima paberlilledest pärg peas ja teine kaelas. Kujutan ette, et nägin välja jube nagu need praeguseaja lõunamaad külastavad turistid, aga seitsme aastasena olin õnne tipul ja omast arust kõige ilusam tütarlaps.
Kimp kollaseid, kimp siniseid!
Kuis hoida saad küll kõiki neid?!
Üks pärg sul kaelas, teine peas,
sa nagu õis käid õite seas.
Oi, küll see õiekuu on hea.
Kust aga saada neid paberlilli? Appi tuli minu vanaema, kes, kujutage ette, oskas krepppaberist roosi moodi lilli teha. See käis niimoodi, et õielehe kujulised tükid lõigati välja ja keerutati ümber sukavarda. Ja traadist varre ümber pandi roheline paber. Nii istuski mu kallis vanaemake lilli meisterdama. Kahju, et nendest ühtegi alles pole.
Etteaste õnnestus sellele vaatamata, et kodus harjutades narris isa:
Kes tippis liha lilli täis...Ja lugedes tuli see mulle meelde ja ajas naerma.
Need pildid on tehtud Määris 1963 aasta suvel.
Andsin pärast pisaraid järgi onunaise survele ja nii ei jäänud mu pisikestest patsikestest midagi järele. Sellest kujunes üleüldine protest ja esimesed pikad juuksed kasvatasin alles enne abiellumist pulmasoengu tarvis.
Seljas on mul ripssiidist (?) kleit, mille riide ostis vanatädi Leida ja mis lasti õmmelda. Pärlid ja käekett on ilmselt tädi Anne erakogust. Kott oli punane, maasikat meenutav, rohelise lehega. Kingi ei mäleta.
Väga iseteadev seitsme aastane tütarlaps
Jälle Tallinnas elava ja minust veidi noorema onupojaga
Ja siin minu ainuke tädi ja pisike täditütar
No comments:
Post a Comment