Pioneeriaastad

Olen ühe peatüki tähelepanuta jätnud. Pioneerid ja sellega kaasnev oli kooli normaalosa.
Tagasimeenutusel tulevad kõigepealt silme ette suured malevakoondused. Malevanõukogu esimees, pikkade mustade patsidega vanemate klasside tüdruk Rita oli minu suur eeskuju. Kui julgelt ta käsklusi andis kui rühmanõukogu esimehed raporteerima tulid. Mina ei olnud esimees, meie klassist oli üks poiss. Üks väga tore spordipoiss, kes sobis käsklusi andma. "Rühm joondu, valvel! Seltsimees malevanõukogu esimees, teine rühm pidulikuks malevakoonduseks üles rivistatud."
Mulle see kõik meeldis. Eriti rivivõistlused ja lauluga marssimine. Rühmad pidid endale võtma nimed, kujundama vimpli ja deviisi:
Ole nagu majakas.
Neid , kes öösel eksind veele
valgusega juhi teele

Rivivõistluste auhinnaks olid tordid ja kringlid. Eesmärk võita oli suur. Ise olin salgajuht, rohelise vilenööriga. Maastikumängud olid isegi põnevamad kui rivivõistlus. Juba salakirjade lahendamise pärast. Õppisime morset jm. vajalikku. Igav polnud ja ainuke propaganda oli seinalehtede päises mingi loosung ja muidugi isakese - lastesõbra pilt.
Hiljem muutusid luuremängud isegi öisteks ja koolide vaheliseks. Mäletan, et ükskord me ei viitsinud taskulampidega mööda metsa joosta, vaid istusime naaberkooli poistega metsaonnis.

Suvel korraldati Peipsi ääres Kurul telklaagreid. Minu meelest kestsid nad isegi kaks nädalat. Mindi nii veoauto kui ka bussidega. Veoatole pidi ju mahtuma välikatel söögi tegemiseks. Vanemad õpilased, komsomolid, olid komandörideks ja korraldasid igasuguseid vahvaid lõkkeõhtuid. Mingitel päevadel pidime Iisaku sovhoosi põldudel kõplamas käima. Selle eest saime piima ja kartuleid.

Meelde on sööbinud üks karneval, kus minust mitu aastat vanem komsomolikomitee esimees Kuno võttis mind kukile. Tüdrukud traageldasid voodilinadest kokku pika ürbi, mis siis meile ümber setiti. Nii valmis mingi hiigelmees, kes andis käske ja korraldusi kogu laagrile ja rääkis vahepeal mehe ja vahepeal minu häälega.

Huvitav oli lipuväljaku kaunistamine sambla, okste ja kividega. Igal hommikul vara tuli kividest või mingist muust looduslikust materjalist meisterdada uus kuupäev. Ja siis võis fantaasial lasta lennata. Mulle meeldis Peipsi äärne männimets, seal polnud eksimist karta.

Ööl enne ärasõitu toimus lipuvargus ja öine häire. Taskulampidega varustatuna hargnesime salkade kaupa ja salakirjad juhatasid meid kadunud lipuni. Pärast seda ei jäänudki keegi enam magama.

Huvitav, et ei mäleta nende laagritega seoses ühtegi korrarikkumist. Kas olin mina nii sinisilmne või oli selle aja koolinoorus teistsugune.

Pioneeridena saime endale oktoobrilapsed kamandada. Korraldasime igasuguseid üritusi ja matku, muinasjutuõhtuid ja meisterdamisi. tegevust jätkus, kunagi ei olnud igav. Eks ma natuke üle keskmise organisaator olin sel ajal, vist energiast ülekeev ja veidi isegi tüütu.
Nüüd kokkutulekul naabripoiss rääkis kuidas mulle oli meeldinud neid kamandada.