Söök ja maiustused

Peamine toit oli praemuna ja praekartul. Pühapäeva hommikul küpsetas ema alati kaneelikukleid või purukooki. Magustoiduks oli moosisai ja joogiks poepiim. Sünnipäevadeks tehti vahukoort ja tarretist, seapraadi ja kapsaid. Käidi väga palju seenil, soolati ja marineeriti.Soolaseentest tehti hapukoorega salatit. Igal suvel toodi Peipsi äärest rääbist, mida suurtesse purkidesse soolati. Hästi hea oli doktorivorst ja meekook, mida vanaema pensionipäeval ostis. Tikrid pandi pudelisse ja tehti talvel kiselli. Juurde manna- või riisiputru. Moosi olid kõik keldri riiulid täis - metsavaarikas, punased ja mustad sõstrad ja tikrid. Kuna mahlaaurutajaid ilmselt polnud tehti moosist joogiks moosivett. Sünnipäevadel oli peenem jook - jõhvikamorss.

Juurikad kasvasid kõik oma aiamaal ja kartulimaa oli kõikidel. Sealt tuli isegi niipalju kartuleid, et jätkus linna sugulastele. Vanaemadel oli ju samuti suur kartulimaa. Poepiim oli pudelites, aga kui isa kolhoosi tööle läks, siis sai laudast piima tuua. See arvestati ilmselt palgast maha, sest olid mingid talongid, mis ma sinna andma pidin.

Selleaegsed makaronid olid hästi pikad ja neid võis toorelt krõmpsutada. Toiduks tuli need tükkideks teha.

Liha ostmisest ei tea, hakkliha toodi poest läbiligunenud pakkides. Ühepajatoidu jaoks kondid samuti poest. Eks see kartul ikka põhiline oli, mis last koolist tulles praeahjus ootas. Ja kui olid pikas päevas, siis ega enne ema tööpäeva lõppu koju jõudnudki.

Mäletan kahte põhipoodi: alevis ja maal mõisas. Kommid olid purkides ja neid müüdi kaaluga. Minu ja vanaema lemmikud olid ilma paberita „Komeedid“. Kallitel kommidel olid ilusad paberid: oravad, karud, rukkililled, pääsuke. Mingid küpsised olid pikkades torudes, nagu nüüd, mis aga vahepeal ära kadusid.

Plekkkarpides olid klaaskommid ja põhiline, et pärast said karbi endale. Sagedam maius oli „trops“ vist 7 kopikat ja veel sellised pisikesed kaneelisuhkru pakikesed ka vist 7 kopikat. Batoonikesi jaksas ka osta, aga šokolaadikomme ja šokolaadi küll mitte.

Minu lemmik oli „Jääšokolaad“, 40 kopikat. Selle sees olid tükid, mis hammustades krõbisesid. Marmelaad oli sidrunilõikude kujuline ja suhkruga üle puistatud.

Tallinnast toodi meile pühadeks martsipani ja šokolaadist loomi värviliste paberite sees.

Küll oli neid kahju süüa.

Leiba ostsime maal loomadele, vormileib maksis 12 kopikat js korraga ikka neli pätsi.

Papatädi oli enne sõda Tarus kommivabrikus töötanud, tema tegi kodus jõulukomme, mis olid maailma parimad, umbes nagu „Lehmakesed“. Pani värvilised paberid ümber ja riputas kuuse otsa. Kui kuusk välja viidi, saime kommid endale.

Mehed jõid õlut ja poeviina, meil puskarit ei aetud. Ja pühapäeval jõi isa kuiva veini, aga marke ma ei mäleta. Alguses tõmbas isa paberosse „Belomorkanal“ ja pärast “Vana Toomast“.

Meie kodus tehti koduveini. salapärased pudelid mulksusid toa nurgas. Hästi huvitav oli vaadata kuidas teatud aja tagant see õhumull jälle "mulksti" tegi. Puhvetis seisid tillukesed suveniirpudelid. Proovisime onupojaga neid tühjendada. Süstlaga. Ei teadnud me midagi alkoholi kahjulikust mõjust, keelatud vili oli magus, tegelikult ka.

Sünnipäevadeks ja pühadeks tehti sülti. Mulle ei meeldinud keedulõhn, hoidsin köögist eemale. Pasteeditegu oli palju meeldivam ja tarretiste tegu põnevam.

Mingil ajal ilmusid kauplustesse vahvlimasinad. Saime endale uue tegevuse, mis oli põnevam kui pannkookide küpsetamine. Ühel sugulasel olid imelikud vidinad, mis kinnitati hakklihamasina ette ja kust välja tuli pikk taignalint, millest lõigati küpsised.

Kui isa Soomes käis, tõi ta meile kilekotitäie närimiskummi. Seal olid eraldi suured lehed ja väiksed pakid ja padjakesed. Mina äri ei teinud, headele sõpradele andsin niisama. Aga Tallinna onupoeg müüs surnuaiapühal rubla leht.