Alusta algusest, see tähendab lõpust!
Olen nüüd mitmendat päeva ikka ja jälle uuesti oma lapsepõlves. Tunne on selline, et midagi head on enda seest välja öeldud ja mitmed märksõnad ootavad veel kaunikeelsemat - meelsemat meenutust. Nii ta mõeldud oligi, alguses palju detaile, küll siis lugu ise kirjutab.
Ma ei tea, kas kõigile on antud sellist meenutuserohkust ja meelespidamist. Minule on ja sellepärast arvasin, et oleks rumalus kirja panemata jätta. Muidugi oli ja on palju kõhklusi: kes seda ikka loeb, alles see ju oli ja nii edasi.
Kuid tõuke kaks aastat tagasi andis üks poegadest, kes ütles: "sa räägid niimoodi, et tekib küsimus kas teil elekter ikka oli. "
"Ei olnud, suvel maal ei olnud." vastasin.
Pärast seda mõtlesin oma vanaemade peale, kellelt tahaks just nüüd veel ja veel küsida ja küsida. Sõna "hilja" pole alati just kõige meeldivama kõlaga.
Otsin oma peas luuletust. Ei leidnud üles. Aga teise küll
Soovitus
Kui teed ukse lahti,
üle õla vaata,
ehk on mõnel mahti
viipega sind saata.
Pole mõtet kõnel,
aega seks ei leita.
Ehk on juhust mõnel
pilk su poole heita.
Julgust andev jõud on
pilgu tulikiirel,
mis sind teele saadab
päeval tulikiirel.
/Ellen Niit/
4 comments:
Tore, et sul nii palju meeles on ja kirja panid. Lastel ja lastelastel hea lugeda. Minu isa jutustas ka väga palju oma elust, aga noorena ei saanud ma kõigest aru ja kõik ei huvitanudki mind. Nüüd vanemana oleks hea, kui seda kõike uuesti kuulda või lugeda saaks. Paraku mul seda võimalust pole. Aga kui sul on mälestused kirja pandud, siis sinu lastel on see hiljem ka võimalik.
Lugesin ja meenutasin koos sinuga. Eks meie elud sel ajal olid ju sarnased.
Aitäh, lapsepõlv on nii puhas, seda on nii hea kirja panna. Aga need "tuul ja torm aastad"! Sel talvel proovin neile läheneda. 15-20, see on hoopis teine aeg.
Mul on ainult vanaema ja nüüd ka ema jutud, keda sunnin meenutama ja kes ei taha seda akuidagi teha. kõik ei ole jutuvestjad.
lugesin ja käisin Sinuga koos veidi oma lapsepõlvegi läbi.
kahjuks pole mul kelleltki enam midagi küsida. ema küll elab, kuid ta ei mäleta enam suurt midagi.
otsisin oma vanu lapsepõlvefotosid. tuulte ja tormide pöörises vist enamik. ma ju kodus ei elanud...
aitäh Sulle, Emmeliina, oma mälestusi jagamast!
kallis Toompea, tundsin jah, et pärast viitkümmet võib juba selle noorpõlve kallale asuda. eriti kui aega priilt käes ja skänner laua peal.
just see, et mu oma noorem poeg nii vähe teab viie- ja kuuekümnendatest aastatest saigi ajendiks.
Vend Soomes loeb ja on aidanud üht teist meelde tuletada. Saan ju kogu aeg juurde lisada, see see neti+!
Kui välja prindiksin, siis oleks jama. Trükivead ja muu :(häbi. Kirjutan ju kiiresti ja loen lohakalt.
võib olla julgen varsti esilehel viite anda kui korralikult ja veelkord korralikult üle loen.
Post a Comment