Kuna mind oli „õnnistatud „ liikumispuudega , kuid kasvatatud nagu tervet, siis teadsin Tartu professori suu läbi: võid kõike teha, kuid kukkuda ei tohi. Nii ma siis suusatasin (ei kukkunud), uisutasin (ei kukkunud), mängisin rahvastepalli (ei kukkunud) ja sulgpalli (ei kukkunud), ujusin (ei kukkunud :-P)
Ainult üks unistus oli kaheteistkümne aastaselt veel täitumata: õppida jalgrattaga sõitma ja saada endale päris isiklik sõiduvahend.
Algas kõik aga sellega, et osakonna juhataja kutsus pensionärist vanaema loomapeete rohima. Ja vanaema kutsus mind. Nii me siis seal kahekesi palavatel suvepäevadel asjatasime: mina lõin kõblaga suurema maltsa eest ära ja vanaema tegi puhta töö. Vaod olid pikad, kuid ettevõtmise lõppedes teenisime 40 rubla. Kui teised naised minult küsisid, et mida selle rahaga peale hakkan ja soovitasid osta käekell, vaatasin ma neid nagu tulnukaid: milleks mulle käekell, kui minu unistus on ikka ja ainult üks, ratas.
Loomulikult selle raha eest naisterahva ratast ei saanud ja tegelikult ma ei tahtnudki seda suurt ja rasket. Appi tuli isa taip ja tehniline meel. Tema vanemate koduküünis seisis Rootsi aegne jalgratas ja roostetas. Võttis siis minu osav isa rattaraami, ostis uue tagumise ratta koos muu staffiga ja meisterdas mulle tõeliselt mugava, inimsõbraliku sõiduriista. Lõpuks värvis veel roosaks ka. Vaat selline mees oli mu isa.
Nüüd olid kõik mured murtud, tasakaalu hoidma õppisin päevaga ja siis läks lahti. Ikka kodust vanaema juurde 8 km, sealt teise vanaema juurde 3 km, surnuaiale 5 km. Lõuna ajal sain vanaema aidata, panime väikevenna pakikale, piimanõud leistangi otsa ja metsakarjamaale lüpsile! Lükkasin küll sõiduriista käekõrval, sest piima oli pea 10 liitrit, aga vanaema ei pidanud enam kaelkookusid kasutama. Hiljem, kui lehm müüdud, sain rattaga kiiresti sovhoosilauda juurde, et pärast õhtust lüpsi piimamannerguga koju vurada.
Kasutasin ratta abi aktiivselt keskkooli lõpuni kui keegi kretiin selle lihtsalt garaažist ära varastas. Ja siis juhtus minuga niisamuti nagu Betti Alveri tulipunase vihmavarjuga: …aga uut ma ei tahtnud enam.
Möödus rohkem kui 35 aastat enne kui uue sõiduriista omaks võtsin.
Määris koos täditütar Enega. Pildid tegi onupoeg Riho, meie rattad on aia najal.
No comments:
Post a Comment