Kuidas ma kange plika olin

Olin selle loo unustanud. Öösel, viibides lapsepõlves, tuli see mulle nii selgelt meelde, et otsustasin koheselt kirja panna.

Kultuurimajas toimus järjekordne kontsert või teater, kuhu ema ja isa otsustasid minna. Kuna ürituse lõpuaeg nihkus ilmselgelt hilisõhtusse ei olnud emal plaanis mind kaasa võtta. Aga mina! Minule oli käik kultuurimajja vägagi vajalik. Juba sellepärast, et siis sai ilusaid riideid kanda, teisi inimesi näha ja lõppude lõpuks pidi ka mingi etendus olema.
Nii ma siis hakkasingi algul manguma. Millegipärast ei andnud see tulemusi. Ja siis ma hakkasin lausa jonnima. Ikka tulemusteta. Lõpuks hakkasin ma nutma ja karjuma. "Te peate mind kaasa võtma! Ma ei jää üksinda koju!" Isegi see ei aidanud kui tõin välja viimase trumbi: " Ma kardan üksi kodus olla" , sest polnud ma kunagi kartnud.
Jäi nii nagu suured otsustasid. Õhus hõljus veel ema lõhnaõli pilv ja läinud nad olidki.
Nüüd kerkis pisikese minu seest üles suur viha. Kuidas te tohtisite minuga niimoodi käituda? Kuidas te tohtisite niimoodi teha oma ainukese lapsega? Te olete suured, lollid ja pahad ja teile tuleb kätte maksta.

Mis te arvate, kuidas maksab väike kätte suurtele? Ta mõtleb välja kõige hirmsama kuritöö. Ta läheb seinakapi juurde käärid käes ja lõikab ema mantli küljest ära kõik nööbid ja pistab need siis ilusasti mantlitaskusse. Tõesti, seda ma tegin. Ma ei tea, kust niisugune mõte mu pähe kargas, ei mäleta, et oleksin seda kusagilt kuulnud - näinud, aga nii see sündis.

Sellest oli veel vähe. Emal oli kaks paari pidukingi - mustad ja valged. Seekordne aastaaeg ja kleit nõudis valgeid kontsakaid. Ja mustad lebasid korralikult karbis. Võtsin need välja ja täis viha vedasin kääridega naha sisse sügava triibu. Kõik. Nüüd oli viha läinud. See tuli küll järgmisel päeval tagasi kui ema nagu möödaminnes mainis, et oleks võinud küll mind kaasa võtta, et teisi lapsi oli ka.

Rohkem ma sellest ei mõelnud. Nööbiloo tunnistasin üles kui sellest juba mõni kuu möödas oli ja ilmselt mantlit tarvis. Mingit karistust sellele ei järgnenud, vähemalt ma ei mäleta.
Kuid kingakriim ei tulnudki välja. Ja arvas ema, et on selle kusagil ära kriipinud.

Vot selline oli väikese plika viha.