Mu vanemad registreerisid oma abielu 1952.a 18 aprillil Tamsalu külanõukogus. Ema töötas sel ajal Tamsalu koolis õpetajana ja isa pärast Tallinna Kaubanduskooli lõpetamist Tamsalu poes müüjana.
Edasi siirdus nende ühiselu Vajangule (mõned kilomeetrid Tamsalust), kus isale anti juhatada kauplus. Ema käis kooliaasta lõpuni koolis tööl ja jäi siis Vajangule poodi müüjaks. Kauplusega ühes majas ootas neid suur korter, mille kolme toaga polnud midagi peale hakata, sest ei olnud neil niipalju mööblitki. Noore pere elu käis nii, et ema pidi leti taga ostjaid ootama ja isa, kes kaupmehe ameti vastu mingit huvi ei näidanud, viibis suurema osa ajast põllul traktoristide ja traktorite juures. Elu hakkas minema, võeti seapõrsaski, sest ema oli ju talulaps. Hilissügisel 1952 sai neile saatuslikuks metsavendade kaupluserööv, mispeale ema keeldus Vajangul edasi elamast. Kui sind ikka oma toas kinni seotakse ja samal ajal alumisel korrusel kaupluseruume rüüstatakse, ega siis edasiseks vaprust jätku.
Nii pakitigi oma vähesed asjad ja hakati uut elukohta otsima. Määravaks sai isa tehnikahuvi ja paar aastat tagasi loodud Vao Masinatraktorijaam asukohaga Kiltsis, vanas meiereis. Seega tuli parema kodu ootel kolida Kiltsi, Pikivere poole mineva tee äärde teisel pool raudteed, postiaadressiga Liiduri 24.
Sealses puumajas oli ema-isa elupaik alguses ülemisel korrusel ja pärast saadi alla korrusele üks tuba pisikese köögiga.Emale jätkus tööd MTJ-i keskuses asuvas naftabaasis, kuhu oli ikka mitu head kilomeetrit.
Siin see maja lõpuks on, 52 aastat hiljem, pildistatud 2008 aasta kevadel
Enne minu sündi, külmal sügistalvel, läks ema isa vanematekoju, kuna nende maja asus maantee ääres ja arstiabi oli paremini kättesaadav. Seda oligi vaja ja nii viis kiirabi ema Väike – Maarja haiglasse. Isa ilmus pärast tütre sündi Helmest kohale, kaasas lumest läbiligunenud tort, väike veinikarahvin ja tilluke lusikas.
Pärast viis isa ema ja mind tagasi Määrisse oma vanemate juurde. Sõit toimus hobuse ja saaniga, sest novembri lõpp olevat olnud tuisune ja lumine. Usaldanud naise ja pisitütre oma vanemate hoole alla sõitis uhke noor papa Helme kooli tagasi. Seal hakati mulle nime otsima. Isa heakskiidu pälvis nimi Liina, sest tema meelest kõlas Liina, Lennarti tütar suurepäraselt.
Määris olime vähemalt kuu, siis pidi ema tagasi tööle minema, sest nõukogude võim sundis rinnalastega seaduskuulekad naised tööle. Ega seal kerge olnud, sest vanaema oli just rinnaoperatsioonist kosumas ja mina olevat öö läbi karjunud, nii et vanaema Anita öelnud poolnaljaga: kui sa vait ei jää, siis löön su lõhki ja jätangi lõhki. Ta oli sel ajal vanaemaks väga noor, alles 42.
Kiltsis võeti mulle hoidja, kauge sugulane Kolga Miina. Ema käis siis kahe kilomeetri kauguselt mind läbi lumehangede tissitamas. Jube.
Mõne aja pärast kolisime Väike-Maarjale lähemale Vaosse.
Tee äärses metsatukas oli kaks puumaja, ühes MTJ kontor ja teises töötajate eluruumid. Ise ma seda korterit ei mäleta, aga on mitu toas tehtud pilti koos emaga ja üks pilt maja trepil, kus on ka teisi lapsi. See maja pole algsel kujul säilinud, vaid on renoveeritud kauniks pereelamuks.
Emal ei olnud millegipärast enam tööd, ta koondati, aga ma arvan, et eks oligi väikse lapsega targem ja kergem kodus olla. Ema mäletamist mööda oli Vaos meie eluruumideks kaks tuba ja köök. Kuna isa vanemate kodu oli jõukal järjel siis anti pojale kaasvaraks mitu mööblitükki: suur puhvetkapp, diivan, ümmargune laud, trümoo jm. nasvärki. Teiselt vanaemalt tulid kindlasti voodipesud ja põrandatekid. Nii võiski noore pere elu alata.
Kroonikaraamatule tuginedes töötas isa Vao MTJ-s 1956 aastal traktoribrigaadi brigadirina.
Esimesed fotojäädvustused minust. Kahjuks ema ei mäleta, kas need on üles võetud meie esimeses või teises elupaigas.
Järgmine pilt on kindlalt Vaos, sest olen siin juba vanem, umbes kahene.
No comments:
Post a Comment