Kool koosnes kahest majast: 4 klassiline algkool (valminud 1939) asus ainult mõni maja kodust eemal, aga suur puust keskkooliosa (ehitatud 20-ndatel )oli teises alevi otsas.
Algkoolimaja suurem, kahekordne osa oli kivist, ilusa aiaga, kus oli purskkaev ja kus sai jalutada. Kooli saal oli üleval korrusel, kus vahetunnis pidime paarides kõndima. Lava seal ei olnud, ainult tiibklaver nurgas. Väljakäigud olid ilma veeta, kraanist tuli külma kätepesuvett. All korrusel köögi kõrval oli söögisaal pikkade laudadega, mis olid vakstuga kaetud. Toidud olid minu meelest vastikud, paksud hallid supid ja leivasupp, igasugused venivad kompotid ploomide ja rosinatega.
Ainuke normaalne söök minu arvates oli hakklihakaste ja mannakreem. Millegipärast ei maitsenud mulle eriti leivasupp, ebameeldiv oli sellega kaasnev hapukas lõhn. Korrapidaja - õpetaja ei suutnud aru saada kuidas üks väike tüdruk ei taha leisvasuppi vahukoorega. Ka vahukoor oli toit, mis oleks minupärast võinud olemata olla. Nii panigi see õpetaja mind prooviks laua taha ja ütles, et enne ära ei lähe kui magustoit söödud. Õpetaja tüdines enne ja andis alla. See vist oligi mu algklasside ainuke korrarikkumine.
Pärast tunde võis pikapäevarühma jääda. Seal õpiti ja tehti isetegevust, näiteks nukuteatrit. Pikas päevas pakuti teed ja saiakest, kapis olid kodust toodud kruus ja taldrik. Pikapäevarühma kasvataja oli Selma Suurkaev. Tema lapsed olid mõne aasta minust vanemad.
Väikse koolimaja võimla oli vilets, puust ja madal, see oli kiviosa juurdeehitus, staadion sealsamas õuealal. Koolimaja ühes otsas elas direktor Endel Kiili pere. Mäletan, et neil oli minust hulga vanem tütar. Veel olid nn. direktoripoolses otsas mõned korterid õpetajatele. Koolimaja köeti keskküttekatlaga, klassides olid radiaatorid. Kui olime klassi korrapidajad, siis pidime prügikastid viima katlamajja, kust siis paber ahju rändas. Üleriiete jaoks olid alumises saalis nagid, igale klassile omad ja jalanõude riiulid. Korda hoidis koolitädi, kes helistas kella.
Suur seinakell oli ülemisele korrusele viivate treppide vahelisel seinal.Sinna alla pandi eriti pahasid poisse seisma.
II klass. Pilt on kannatanud, sest oli kunagi albumis, aga album lagunes. Pildil on ka hea koolitädi, kelle nime kahjuks ei mäleta. Osa õpilasi on ära kolinud või istuma jäänud ja kaks klassi kokku viidud. Sellepärast meid nii palju ongi. Ja ikka rinnas viinurk, punane, kalli juhi lapsepõlvepildiga. /oleme kõik rõõmsad lapsed, meie siin oktoobrilapsed. Selles nimes kestma jääb suur oktoobri võidupäev/
Koolimajas oli kaks ust: peauks, mis viis maja ette ja teine tagauks. Muidugi veel uksed direktori elamisse ja juurdeehituse otsas. Kuhu sealt sai, seda ma ei tea, pisikesed plikad ei tohtinud ringi kolada. Populaarne meelelahutus oli karneval. Kelle emad asja tõsiselt võtsid, need said hiilata. Oli ju koolilaste hall argipäev must, või sinisetriibuline. Isegi koolipidudele ei lubatud peokleidiga tulla, sest ütles ju isake Lenin, et meie maal on kõik lapsed võrdsed. Eks siis karnevalile tulid lumivalgukesed ja printsessid. Mäletan, et minu ehtis ema mustlannaks: karakullnahast olid juuksed ja narmastega rätt tagant kinni seotud. Väga uhke tunne oli.
Kümneaastaselt tuli pioneeriks hakata. See oli kollektiivne kevadine toiming onu Lenini sünnipäeval, millest ka minul üheksa aastaselt, pärast pikka mangumist, lubati osa võtta. Kuidas see nüüd käiski: Mina, nõukogude liidu noor pioneer tõotan pühalikult oma seltsimeeste ees palavalt armastada oma suurt kodumaad nagu õpetas suur lenin ja nagu õpetab kommunistlik partei. Vohh, kus on mälusse sööbinud.
4 A klass 1966.a. kevadel
Esimeses klassis olid õppeaineteks eesti keel, matemaatika, joonistamine, laulmine, kehaline kasvatus, kirjatehnika, tööõpetus. Veel hinnati käitumist, korralikkust ja hoolsust.
Teises klassis tuli juurde vene keel. Neljandas klassis ajalugu ja kodulugu. Suvel tuli töötada kolm päeva kooliaias. Peaaegu kõiki aineid andis klassijuhataja.
Algklassides lavastati näidend „Kevadpidu metsas“ , kus minu liblikakostüümiks oli marlist tärgeldatud kleit ja traadi peale tõmmatud marlist tiivad. Pähe pidin panema pärja millel traadist keeratud tundlad. Mul oli see raamat kodus olemas, teadsin täpselt, milline pidin välja nägema. Sel ajal ma enam nii julge ei olnud ja peaosasid mängisid vanemate klasside õpilased. Veel oli komme saalis vahetundidel ringmänge mängida. ikka, et „need kosjad tulid saarest“ ja „me lähme rukist lõikama:“
No comments:
Post a Comment