Vend Andrese lapsepõlvelugu

28 mai öösel 1963 aastal saabus Elleni ja Lennarti perre oodatud rõõm - Väike Maarja haiglas nägi ilmavalgust priske ja terve poisslaps. Isa Lennarti õnn oli täielik ja veel praegugi mäletatakse Väike-Maarjas kuidas ta sünnitusmaja akna all täie häälega laulis selle aja populaarset viisi: „..ja ja ja kõll, ees sädemest põlenud põll.... kirp rauad sai...“

Seitsmeaastase õe Liina tungival nõudmisel pandi vennale nimeks Andres. Ema Ellen, kes oli sel ajal 35 aastane jäi võsukesega koju. 31 aastane Lennart töötas Väike-Maarja EPT-s mehhaanikuna. Elati selle aja kohta heades tingimustes: kahetoaline mugavustega alevikorter koos suure õue ja aiamaaga.

Andres, keda hakati hellitavalt Anduks kutsuma oli hea söömaga rahulik laps. Suvel oli ta vankriga palju maja taga liivakasti juures kus siis õde teda kiigutama pidi. Õel olid aga sõbrannad ja muud tegemised tähtsamad. Kord kui pisipõnn karjumisega liiale läks oli pisike naabrite poeg talle peotäie liiva suhu pistnud ja ise kiitnud: no nüüd see tädi Elleni beebi alles sai. Liina klassiõed käisid kõik titte vaatamas ja kuna Liinal selle mitterääkiva ja mittekõndiva venna vastu eriline huvi puudus, said teised tüdrukud vankriga kordamööda jalutada.

Selle aja karmide olude sunnil oli ema Ellen sunnitud oma kümnekuuse poja lastesõime panema, kus algas Andu kollektiviseerumise aeg ja kus tema mängukaaslasteks ( kui neid karjuvaid, üksteist näpistavaid ja hammustavaid tegelasi ikka võis kollektiiviks nimetada) olid hilisemad klassi- ja koolikaaslased.

Kõik suved olid aga Liina ja Andu maal Pudiveres vanaema juures, kus valitses tõeliselt last arendav keskkond: lilled, linnud, heinamaa, päikesepaiste, lehm, lambad, siga, kanad ja vanaema Nete kes kõik tööd nagu märkamatult ära tegi. Väiksel Andul oli kolme rattaline jalgratas, Liinal alguses ratast polnud. Siis mõtles Liina välja võimaluses kuidas elu veelgi põnevamaks muuta ja sidus vanaema puutoomise käru rattale järgi. Nüüd vend kärusse ja jälle midagi huvitavat. Hiljem kui Liina ratta sai siis mindi kahe kilomeetri kaugusele karjamaale lõuna aeg lehma lüpsma, Andu ilusti jalgratta pakiraamil, koos käidi poes kaubapäevadel meekooki ja doktori vorsti ostmas. Ja õhtul istuti kivi peal ja oodati, et kas kuuleb juba kaugelt isa- ema mootorratta häält. Andu näitas juba lapsena üles tõelist kunstimeelt ja isegi lehma hunnikud ristis ta Kiti piparkookideks. Kuna Liinal olid suured ambitsioonid venna tõeliseks ja kuulsaks kujundamisel tuli algust teha sportimisega, sest see oli tugevaks ja terveks kasvava nõukogude lapse peakohus. Selleks tehti õue kõrgushüpe. Lati ületamine madalamatel naeltel oli igati jõukohane aga kõrgematega tuli raskusi. Juba siis ilmnes Andul teine ühiskonnas edasiviiv omadus st. kavalus: kui ikka enne sööma ei lastud kui teatud kõrgus ületatud, tuli lihtsalt kõrgemad naelad vaikselt välja tõmmata ega siis naisterahvas ometi mehe kavaluse vastu saa. Igal õhtul oli veel üks hirmus toiming jalgade pesemine, kus Andu üksinda pidi kahe naisterahvaga võitlusse asuma tõestades lakkamatult: ma eile alles pesin... sellest sai alguse tema tugev veenmisoskus ja musta valgeks rääkimine.

Andrese sportlikud saavutused ei lõppenud kõrgushüppega. Tema tõeline visadus ja julgus avanes suusradadel. Uskuge või mitte, aga juba kolme aastase pambuna tassisid isa ja õde teda Rennemäele kaasa ja poiss ei virisenud mitte üks kord. Oleks ema oma kontorilaua taga teadnud et suusatama mindi isegi 20 kraadise külmaga ( kooli ja lasteaeda minekuks oli liiga külm) poleks ta oma 11 aastast tütart küll vennaga kahekesi koju jätnud.

Suusatamise saavutustega kaasneb fotomeenutus mingitelt EPT suusavõistlustelt kus Andu käis koos isaga ja tuli kindlasti oma vanuseklassis esikohale.

Sama populaarne oli ka uisutamine. Isa ei pannud paljuks pühapäevadel pojaga soo peale uisutama minna, seal jääd puhastada ja siis tundide kaupa oodata millal pojal isu täis saab.

Suvedesse kuulusid ujumise õppimine Porkunis ja Peipsi ääres. Alguses isa seljas, pärast juba iseseisvalt. Üks katsetus kummimadratsiga oleks isegi võinud õnnetult lõppeda kui isa poleks kiirelt päästma tulnud.

Suvel isa puhkuse ajal Peipsi ääres telkimine andis väikesele Andule skautlikud (sel ajal küll pioneerilikud) oskused lõkkepuude varumiseks, lõkke tegemiseks, lõkke peal purgisupi ja teevee keetmiseks ja järves rasvaste nõude pesemiseks.

Kõik see näitab kui tähtis on juba varases lapsepõlves panna alus tugevate iseloomuomaduste kujundamisele nagu oskus mitte viriseda ja mitte kaotada pead ekstreemsetes situatsioonides.

Eradi peatükk on muusikalise maitse kujunemine.

Esimeseks arvestatavaks ettekandeks sai ansambel „Peoleo“ repertuaarist rahvalik laul „Liisa“. Seda laulis Andu viie aastaselt kõigepealt kodus ja kuna onupojal Raivol olid omakasupüüdlikud plaanid, võttis ta Andrese kaasa oma küla pruutide juurde, kus siis laul läks kordamisele. Selle laulu sõnad olid järgmised:

Sõitsin oma setukaga linna poole traavi

Ilm oli ilus nii et tolmas tee

Vaatan mina tüdruk astub maante äärest kraavi

Tuntsin kohe ära oli Liisa see

Liisa päikseline naine

Liisa kaunisilmne naine

Liisa unelmate naine

Aga hobu oli väsind ja piip oli kustund

Võtsin liisa vankrile ja sõit läks jälle lahti

Seal ta mul siis punetas kui ladvaõun

Enam ma ei saanud muud kui ainult Liisat vahti

Ohjad läksid meelest

Aga rinnus oli jõud

Võtsin Liisa ümbert kinni

Musu tahtsin võtta

Liisa oli soe nagu värske sai

Aga selles ürituses jäin ma kohe hätta

Liisa mulle plärtsti vastu kõrvu lõi

Kahjuks ei olnud lasteaia muusikakasvataja Tiia nõus seda laulu Andu esituses Entel Tenteli eelvooru kavasse võtma ja nii tuligi Andul onu Kalmerile ja komisjonile laulda Laulu Leninist, mis tähendas muidugi läbikukkumist ja mitte saamist lõppvooru. Oleks ikka Liisat laulnud, oleks edu kindel olnud ja see näitab kui tähtis on ikka õige repertuaari valik. Sellepärast ei saanudki Andust lauljat ja lapsepõlves alanud tähelend lõppes lauluga:

Prääks prääks

Olen väike part pirr prääks

Prääksun siin ja prääksun seal prääks prääks

Laulu meister olen väga hea

Olen väga hea prääks..