Kuidas ma Tallinnas käisin

Tallinnas elas ema tädi, vanaema Nete õde Leida oma mehe Arnoga. Tädil polnud lapsi ja neil oli kahetoaline väga ilus korter Ristiku tänaval eestiaegses kivimajas. Trepikoda oli lukus ja ukse taga oli 12 kellanuppu. Vajutada tuli õigele. See oli väga peen. Kuna tädi oli EW ajal olnud president Konstantin Pätsi toateenija ja kaks suve Oru lossis viibinud, teadis ta nii mõndagi aegadest, millest minu kodus ei räägitud. Minu isa ta ei sallinud, sest kuigi isa oli suurest talust ja mõisniku lapselaps, hakkas ta tädi sõnade järgi kommunistiks. Tädi Leida oli ennast ise üles töötanud, minnes 16 aastasena maalt Tallinna parema elu peale. Oma noorpõlvetööga teenitu kaotas ta märtsipommitamisel, kus tema korter ja vara tules hävisid.

Tädi ei lasknud end sellest heidutada, vaid töötas ennast pärast seda uuesti üles. Nagu ma juba ütlesin oli nende korter väga ilus ja peen. Esimeses toas oli suur puhvetikapp serviiside ja igasuguste nipsasjadega. Tädi juures tuli ennast ontlikult üleval pidada, enne sööki käsi pesta, nuga ja kahvlit kombekalt kasutada ja mis mulle kõige veidram - õuna tuli süüa puuviljanoaga.

Hiljem käisime tädiga nukukliinikus, kus oli terve riiulitäis parandust ootavaid tittesid ja muid mänguasju. Viisin sinna oma nuku Laima, kel käed ja jalad ei püsinud enam keha küljes. Tädi maksis raha, saime kviitungi ja mõne päeva pärast võisime terve Laima tagasi saada.

Veel elas Tallinnas isa vend Eero koos naise ja poeg Rihoga. Nende korter oli hirm pisike ja asus samuti Ristiku tänaval, aga kusagil keskel. Hiljem said nad suurema mugavustega elamise.

Arvan, et käisime aastas mitu korda Tallinnas. Ja mina sain loomaaeda. Karuselliga oli selline lugu, et mulle meeldisid need hobused ja kalessid tohutult, aga ainult nii kaua kuni nad pöörlema hakkasid. Siis läks mul alati süda pahaks.

Ja bussis läks süda pahaks ja Pobeda autos. Kõige parem oli rong või presentkatusega Willis.

Kusagil pargis tehti pilte. Lapsed pandi kas viisnurksesse lennukisse, et ikka ei unustaks, millise suure riigi kodanikud nad on, või hobuse selga ja fotograaf koos musta kastiga oli sealsamas. Vanemad maksid raha ja pildid saadeti postiga koju. Tahtsin suurt hobust, aga sinna selga sai neli aastat vanem onupoeg. Mina pidin mingi titehobusega leppima.
(hobusega pilt on ema juures)