Minu raamatud

Esimesed lasteraamatud olid mul enne kuuekümnenda aasta rahareformi. Alles on Ralf Parve „Karsumm“ 4 rubla, Eno Raud “Nii või naa“ 1.95, Lea Nurkse „Kubujuss“, Feliks Kotta „Tublid loomad“ (sealt oli mul juba enne kooli osa lõike peas)

…näidake kiisuke keelt

Nii, kõhus pole teil valu.

Käpakest üleval hoiate,

Liikmest on ära see koivake

…teiste pärast oli mures,

Aga ise kasvõi sureb

slovaki muinasjutt „Päikesele külla“, Juta Kaidla „Suvi“ ja muidugi A. Puškini „Muinasjutt Tsaar Saltaanist“ 4 rubla ja Vendade Grimmide muinasjutud 6 rubla 80 kopikat.

Õppisin enne viie aastaseks saamist lugema ja raamatutel oli minu lapsepõlves tähtis koht. Juba enne esimesse klassi minemist lugesin vanaemale Lutsu „Kevadest” seda kohta, kus Toots koera kooli kaasa võttis.

Ema lapsepõlvest oli järele jäänud ajakirja „Laste Rõõm“ numbreid ja hästi ilusate piltidega Kreutzwaldi „Udumäe kuningas“.

1962.a. ostis ema mulle esimese soomekeelse paksude lehtedega ja vahvate piltidega raamatu pealkirjaga “Satu tuhmasta Kreetasta ja viisaasta Miisusta“. Meeles ja alles on veel „Pille Riini lood” (üks väike lauasai ja kolmsada grammi koort), „Sipsik” ja palju teisi õhukesi ja paksemaid kapsaks loetud kirjandust.

Elasime alevis raamatupoe kõrval. Arvan, et mul olid pea kõik kuuekümnendatel välja antud lasteraamatud. No ehk kõik vennasrahvaste autorid ehk polnud esindatud. Asi oli ka selles, et 1963 sündis mul vennake ja nii hakkasid väikelasteraamatud otsast peale.

Kui kooli läksin oli tellitud meil ajakiri „Täheke“.

Sel ajal sain hirmus paksu „Tark mees taskus“, mis maksis 1rbl.7 kop. Ja „Imeflöödi“. Nendes mõlemas olid muinasjutud.

Algkoolis lisandusid „Jutupaunik I ja II, milles nõukogude eesti kirjavara. Siis tuli pioneeriea juttude periood. Holger Pukk „Kaks punast kaelarätti“ ja mingid nõukogude autorid näiteks Gaidar „Timur ja tema meeskond“. Ja „Tähekese“ vahetas välja „Pioneer“.

Lõpuks hakati eesti keeles väljastama Astrid Lindgreni teoseid. Esimene oli ilmselt „Väikevend ja Karlsson katuselt“ mis mulle eriti sisult ei meeldinud, aga pildid olid vahvad. Aga „Hulkur Rasmus“ 1965 , „Rasmus, Pontus ja Lontu” 1967, „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“ 1969, „Bullerby lapsed” 1970 olid ja on mu lemmikud. „Pipi Pikksuka seiklusi” hakkasin juba vennale ette lugema. Lindgreni dedektiivilood Eva Lotast, Kallest ja Andersist olid osaliselt „Pioneeris” järjejutuna ilmunud ja kuuldemängudena raadios enne kui raamatutena.

Omaette osa moodustas kohustuslik kirjandus ja lugemispäevikud. Tänu sellele lugesin „Ümera jõel“(kõige hirmsam raamat), „ Tasuja“ , „Pal tänava poisid“ (nutsin väga) „ Kadri“ ja „Kasuema“.

Kuna mul oli keskastmes fantastiline emakeeleõpetaja Eduard Leppik, õpetas ta ka raamatuillustratsioone ja kujundust hindama. Rikkal vanaemal - vanaisal oli sari Seiklusjutte maalt ja merelt. Ulmelood mulle ei meeldinud, küll aga „Kolm musketäri“ ja „Saladuslik saar“. Veel meenub sari ajaloolised jutustused ja sellest raamat „Väike pottsepp Ateenast”

Üks eelkooli ja algkoolihobi olid värviraamatud. Üldse olid värvipliiatsid väga hinnaline vara. Rikkamatel tüdrukutel olid suured 24 pliiatsiga karbid, teised pidid leppima 12-ga ja kõige viletsamad 6 värviga. Mingil ajal ilmusid esimesed pastapliiatsid. Isa tõi mulle kolm värvi, sinise, punase, rohelise, mis olid kõik eraldi torud. Aga onupojal, kelle onu oli meremees oli üks suur jäme pastakas kaheteistkümne värviga.

Telefilmidest mäletan koolivaheaegade seriaali “Kapten Tenkeš“, mille tunnusmuusika praeguseni meeles. Veel meeldis mulle talimängude iluuisutamine, tegin ise edetabeleid.

Kuna olin raamatukogu pidev külastaja, siis sain sealt laenutada neid, mida kodus polnud.

Üks eriline raamatuelamus jäi mind saatma kogu eluks. Vanaema juures maal oli riiulis ema raamat, mille Tallinna tädi oli talle kinkinud. Selle pealkiri oli „Bibi Taanimaal”. Raamat algas minu jaoks koleda lausega: „tasa, tasa, surm läheneb” ja kaua aega ei julgenud ma seda lahti teha. Alles hiljem jõudsin toredate juttude ja piltideni. Kahjuks käisid majas 1974 aastal vargad ja loopisid kõik õue tehtud lõkkesse. Veel oli ema lasteraamatuks „Lillede keel”, mida ei ole õnnestunud kusagilt raamatukogudest leida.

Teise vanaema pööning oli lasteraamatuid ja vanu ajakirju täis. Ega mind sinna nii väga kolama tahetud, see oli rohkem salajane minek. Ja kaasa ka ei lubatud midagi võtta peale ühe, kaanteta EW aegse muinasjuturaamatu.

Keskkoolis kirjutasin oma esimese luuletuse

Armastan teid

mu vanad raamatud

pööningulõhnased

kopitand kollased

paelaga köidetud

liimiga liimitud

hiirtest näritud

ajast puretud

igavusse jäetud

uuesti leitud

lapsepõlvega seotud (1972)