Minu riided

Esimesed riided õmbles mulle ema. Ta rääkis punasest sametmantlist ja pisikestest satsidega kleitidest. Veel oli mul jänesenahkne kasukas, mida isegi uduselt mäletan. Uus kleit tehti alati suveks surnuaiapühaks. Vast seitsme aastaselt osteti mulle sinine kapronkleit, selline krobeline ja kange. Veel mäletan sinist madrusekleiti, suure valge kraega.

Päris väiksena olid mul ka rahvariided. Kahjuks pole jälle ühtegi pilti. Ka ema ei mäleta, kas need rahvariided sai rahvamajast sugulase pulmadeks laenatud või olidki minu omad.

Koolivormiks oli algkoolis triibuline pluus, must seelik ja põll. Ka must pluus, valge kraega ja must seelik. Pluusid käisid nööpidega seeliku külge. Muidugi algklassides käisid riietuse juurde sukad ja pihik. Mantlid osteti mulle Tallinnast ja nende eest hoolitses vanaema õde.

Kuna mu tädi töötas kingapoes sain esimesed tšehhi botikud juba 10 aastaselt. Need olid valged, laste omad ja maksid 5 rubla. Kummikute saamisega käis kaasas lugu, õieti suur nutulugu. Ema ei tahtnud valgeid kummikuid, ta ütles, et need lähevad kohe mustaks ja koledaks. Nutsin ja jonnisin siis niikaua kuni sain oma tahtmise, sest ema soovitatud lillad kummikud poleks minu arvates mitte üks raas sobinud minu sinise mantliga. Mantel oli selline imelik poroloonist ja kange, seest nagu saunašvamm.

Täiskasvanute kummikud olid lillat värvi, maksid 11 rubla, need sain hiljem.

Koolivormi peal kandsin algkoolis onunaise kudumisaparaadiga kootud ühevärvilisi kampsuneid, sest talvel oli koolimaja külm. Suusakampsunid tehti ka aparaadi peal, need käisid üle pea ja väikse lukuga. Vabaaja põhiriie olidki dressipüksid ja kampsun.

Peol käidi koolivormi valge pluusiga ja plisseeritud seelikuga. Seda seelikut hoiti kapis kapronsuka sees, et kortsu ei läheks. Koolis pidid sussid jalas olema.

Sellel pildil olen kümne aastane, piduliku pluusi ja seelikuga

Hiljem, kui ema endale uue kleidi tellis, siis ostis alati nii palju riiet, et mina sain ka õmblejalt kleidi või seeliku. Mingil ajal kaunistati kleite litritega ja pärlitega. Sukkpükse polnud ikka veel. Hirmsad asjad olid masinal kootud sukad, mis olid karedad ja mida kanti teiste sukkade peal ja sealt, kus jalg oli ülevalt paljas, nad hõõrusid.

Algkoolis käisime talvel viltidega, hiljem tulid nn“hüvasti noorused“. Mul olid sellised armsad poevildikesed, peal tikitud lilled ja muster. Nendega tohtis muidugi ainult koolis käia. Lumehange jaoks olid tavalised musta värvi kapukad, sees sada paari villaseid sokke. Hiljem ilmusid kaubandusse paksud sukkpüksid, mis olid ruudulised ja sellisest materjalist, et vastu karedaid koolipinke nühkides tulid pikad nailonniidid välja ja pool säärt võis ära kaduda.

Suuremad tüdrukud käisid talv läbi Tšehhi botikutega. Suvised jalanõud olid tennised. Suusasaapad kingiti mulle koos suuskadega 1965. a. Ja need olid punaste ja valgete triipudega tšehhi saapad. Osteti ikka mitu numbrit suuremad. Uisutamine oli ka õhtuti populaarne ja kooli juures oli muusikaga liuväli. Uisud olid onunaise omad, musta värvi, mingi vene toode.

Isa käis meil 1967. a. Soomes. See oli unustamatu. Ta tõi mulle musta nailonkile ja valge nailonpluusi ja kolmeaastasele vennale ka nailonpluusi ja kile. Endale ja emale tõi nailondressid ja mitu päevasärki. Isegi naabrid käisid vaatamas, mis materjal see selline on,mida pole vaja triikida.

1966 a. tuli uus koolivorm: hall pluus ja sinine pihikseelik, pidulik oli valge pluus. Osa tüdrukuid kandis ka ilma pihaosata seelikut. Sel ajal hakati kitsaid ja lühikesi riideid kandma koos lühikese poisipeaga. Need tüdrukud, kes paistsid välja vanemad, õmblesid ise igasususeid seelikujupatseid. Moodi tulid masinal kootud villased ja karedad kampsunid. Vot sellised

Tööõpetuse tunnis õmblesime viiendas klassis põlle, kuuendas öösärgi ja seitsmendas pluusi, kaheksandas vist kudusime mingi riietuseseme.

See pluus oli ikka paras „röögatus” küll, mingist mustlasemoodi bembergist

Siin on kaheksanda klassi tüdrukud esinemas

ja siin lõpuekskursioonil Saaremaal